Riigikogu käsitles olulise tähtsusega riikliku küsimusena vähitõrje hetkeseisu ja perspektiive
Riigikogus toimus sotsiaalkomisjoni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena arutelu Eesti vähitõrje hetkeseisust ja arenguperspektiividest.
Esimesena ettekandega esinenud sotsiaalkomisjoni liige Eero Merilind tõi esile, et tervishoiusüsteemi kõige tähtsam lahendamist vajav küsimus on selles, kuidas tervishoiusüsteem suudab inimese õigel ajal üles leida, kiiresti aidata ja teda kogu raviteekonna jooksul hoida ja mitte üksi jätta. „Kui me saame sellega hakkama vähipatsiendiga, siis saame hakkama sellega kogu tervishoiusüsteemis. Sellepärast on vähitõrje palju rohkem kui ainult onkoloogia, see on kogu tervishoiusüsteemi kvaliteeditest,“ sõnas ta.
Merilind märkis, et vähktõbi on teema, mis puudutab peaaegu iga Eesti peret ning tegi kokkuvõtte vähktõve statistikast öeldes, et näiteks 2023. aastal diagnoositi Eestis 9843 uut vähijuhtu, ligikaudu 3500 inimest sureb Eestis igal aastal vähi tõttu, pahaloomulised kasvajad põhjustavad ligi veerandi kõigist surmadest ning praegu vajab umbes 56 000 inimest vähiravi või vähiga seotud jälgimist. Samas avaldas ta ka heameelt selle üle, et osavõtt sõeluuringutest on tõusnud 62–65 protsendini, HPV-vaktsineerimine on laienenud poistele, on loodud vähitõrje võrgustik ESTCAN, on arendatud raviteekondi ja kodulähedast ravi ning palliatiivraviteenuseid rahastatakse alates 2025. aastast.
Merilinnu sõnul need sammud näitavad, et Eesti liigub õiges suunas, kuid Eesti vähitõrje tegevuskava 2021–2030 vaheraport ütleb, et süsteemsed probleemid ei ole veel lahendatud. „Kes on lugenud seda vahehindamist, see teab: ainult 13 protsenti tegevustest on süsteemselt rakendunud, aga 45 protsenti tegevustest ei ole veel rakendunud. See tähendab, et probleem ei ole meil teadmiste puuduses, probleem on elluviimise võimekuses,“ tõdes ta. „Üks teine OECD raport ütleb, et kõige edukamad riigid, mida nad teevad? Nad ennetavad rohkem, nad avastavad varem ja juhivad raviteekonda terviklikumalt. Euroopa vähitõrje tegevuskava hinnangul on kuni 40 protsenti vähkidest ennetatavad.“
Samuti juhtis Merilind oma ettekandes tähelepanu sellele, et sõeluuringud päästavad elusid ja on muutunud järjest kättesaadavamaks. Ta rõhutas HPV-vastaste vaktsiinide tõhusust ning ka kogu elustiili hõlmava ennetustöö olulisust. Lisaks märkis ta vajadust tugevdada perearsti ja esmatasandi rolli, et süsteem leiaks abi vajava inimese õigel ajal üles. Merilind rääkis ka diagnostika kiirendamise vajalikkusest, selgelt juhitud raviteekonna olulisusest ning tõdes, et Eestis on puudus onkoloogidest, radioloogidest, patoloogidest, meditsiinifüüsikutest ja õdedest. Samuti selgitas ta vähijuhtumite kasvu põhjusi, tunnustas patsiendiorganisatsioonide rolli ning käsitles ravimite kättesaadavuse ja vähitõrje rahastamise küsimusi.
Eesti Vähiliidu president Vahur Valvere rõhutas vähitõrje teema riiklikul tasandil käsitlemise olulisust. Ta tänas sotsiaalkomisjoni vähiteema tõstatamise eest ning märkis, et vähk on Eestis jätkuvalt oluline rahvatervise probleem, millel on nii meditsiinilised kui ka sotsiaal-majanduslikud mõjud.
Valvere sõnul on vähiregistri andmetel vähihaigete viie aasta elulemus 65 protsenti ning see näitaja on paranemas. Kokku on registris arvel üle 70 000 vähipatsiendi, haigestumus on olnud pikaajalises tõusutrendis ning prognoosi kohaselt võib esmajuhtude arv 2030. aastaks ulatuda 11 000-ni. Vähiliidu president käsitles ettekandes eraldi meeste ja naiste peamisi vähivorme ning haigestumistrende. Meestel on kõige sagedasem eesnäärmevähk, millele järgnevad nahavähk ja kopsuvähk. Naiste seas on esikohal rinnavähk, järgnevad nahavähk ning jämesoolevähk. Valvere tõi esile, et mitmete vähivormide puhul on elulemus paranenud, kuid näiteks kopsu- ja kõhunäärmevähk avastatakse sageli hilises staadiumis, mis mõjutab ravitulemusi. Ta selgitas ka, et Eesti ja Põhjamaade elulemuse erinevused tulenevad suuresti sõeluuringute suuremast hõlmatusest neis riikides, mis võimaldab haigust varem diagnoosida.
Valvere peatus ka vähitõrje strateegilisel arengul. Ta meenutas varasemat riiklikku strateegiat ning sellele järgnenud perioodi, mil terviklik lähenemine oli nõrgem. Sellest ajendatuna algatas vähiliit analüüsi ja kampaania „Terve Eestiga vähi vastu“, mille tulemusel liitus Eesti 2019. aastal maailma vähideklaratsiooniga. Praegune vähitõrje tegevuskava 2021–2030 loodi enam kui saja eksperdi kaasabil ning selle eesmärk on vähendada haigestumist, pikendada eluiga pärast diagnoosi ning parandada vähipatsientide elukvaliteeti.
Ühtlasi kinnitas Valevere Merilinnu esile toodud edusamme ning tõi näiteks ka mobiilsed diagnostikalahendused, mille abil on suurendatud sõeluuringutes osalemist ning avastatud varases staadiumis haigusjuhte. Samas rõhutas ta, et paljud probleemid püsivad. Vähitõrje tegevuskava vahehindamine näitab, et süsteemselt on rakendunud vaid väike osa kavandatud tegevustest. Probleemid puudutavad eelkõige juhtimist, vastutuse jaotust, andmete kasutamist ja inimressurssi. Ta tõi esile, et vähivaldkonna arste ja spetsialiste napib ning nende töökoormus on suur. Valevere sõnul on vaja selgemat koordineerimist, paremat prioriseerimist ning tegevuste elluviimise eelduste süsteemset hindamist.
Lisaks peatus Valvere patsiendikesksusel ja tugiteenustel ning rõhutas patsiendiorganisatsioonide rolli. Ta tõi näiteid vähiliidu tegevusest ning rahvusvahelisest koostööst, sealhulgas ekspertpatsientide koolitamisest, mis aitab kogemust ja teadmisi laiemalt jagada. „Need neli sümpaatselt naeratavat daami on tegelikult rinnavähist tervenenud, keda me võime nimetada nüüd ekspertpatsientideks rinnavähi alal, kes selle koolituse edukalt läbisid ja vähiliidu podcast’i kaudu oma kogemusi ja teoreetilisi teadmisi jagavad,“ soovitas ta.
Ettekande lõpetuseks rõhutas Valvere koostöö vajadust ja vähivastase töö paratamatust. „Kui meie koos ei tegele vähiga, siis tegeleb vähk meiega ja meie lähedastega,“ ütles ta, lisades, et eesmärk on liikuda tervema ja vähivabama Eesti suunas.
Eesti Vähitõrje Võrgustiku kliiniline juht ja onkoloog Rille Pihlak rõhutas oma ettekandes, et vähijuhtude arv kasvab ning haigus puudutab üha sagedamini ka nooremaid inimesi. Pihlak tõi esile, et Eestis diagnoositakse vähki rohkem kui sünnib lapsi, mis näitab probleemi ulatust. Kuigi vähi suremus on mõnevõrra vähenenud, ei ole see langenud sama kiiresti kui südame-veresoonkonna haiguste puhul. Tema sõnul mõjutavad olukorda nii elanikkonna vananemine kui ka sagenenud haigestumine alla 50-aastaste hulgas. Pihlak rõhutas, et viivitused diagnostikas ja ravis muudavad ravi kulukamaks ning vähendavad paranemisvõimalusi. Tema sõnul aitab varasem tegutsemine päästa elusid ja säästa ressursse.
Pihlaku sõnul ei takista Eestit teadmiste puudus. Vähitõrje tegevuskava 2021–2030 annab selged suunised, kuid riik ei ole neid ühtlaselt ellu viinud. Vahehindamine näitab, et suur osa tegevustest jäi rakendamata ning areng sõltus sageli üksikute inimeste algatusest. Ta tõi esile juhtimis-, koordineerimis-, andmete kasutamise ja inimressurssidega seotud puudujäägid.
Samuti nimetas Pihlak valdkonnad, kus edasiminek on olnud aeglane, sealhulgas kirurgiline ravi, laste onkoloogia ja vähihaigete toimetulek pärast ravi. Tema sõnul saab osa probleeme lahendada otsuste ja parema korraldusega, kuid mitmed eesmärgid eeldavad püsivat rahastust ja süsteemset planeerimist. „Miks me täna ka teie ees jällegi oleme, on see, et meil on mitmeid otsuseid vaja teie käest. Meil on vaja püsirahastust vähitõrje tegevuskavale, meil on vaja, et te toetaksite ka Euroopa vähimissiooni edasist rahastust ja meil on ka mitmeid riiklikke otsuseid, mida me saame koos ära teha,“ ütles Pihlak Riigikogu ees. Vähitõrje rahastamist käsitledes rõhutas Pihlak, et riik ei ole tegevuskavale kehtestanud püsirahastust, samas kui teised riigid investeerivad sellesse kindla summa elaniku kohta. Praegu sõltuvad arengud projektirahastusest ja killustatud toetustest, mis ei võimalda järjepidevat arengut. Ta pidas oluliseks ka Euroopa vähimissiooni rahastuse jätkumist.
Ettekande lõpus nimetas Pihlak otsused, mida riik peab tema hinnangul tegema: valmis tegema haiglavõrgu arengukava, laiendada õdede rolli, tagada patsiendiorganisatsioonide stabiilne rahastus ning tugevdada esmatasandit.
Istungil neljandana kõnelenud MTÜ Onkoloogika esindaja Kristel Leif keskendus vähipatsiendi kogemusele ning rõhutas vajadust kaasata patsiendid otsustusprotsessi võrdväärsete partneritena. Ta tõi esile, et lisaks meditsiinilistele teadmistele on vaja arvestada inimeste käitumise, sotsiaalsete vajaduste ja teenusedisaini küsimustega.
Leif tutvustas end neljanda staadiumi vähipatsiendina ning selgitas, et soovib seista selle eest, et vähipatsiendid oleksid nähtavad ja kaasatud. Tema sõnul ei ole patsiendi aktiivne roll Eesti tervishoiusüsteemis veel tavapärane. Ta kirjeldas isiklikku kogemust, kus diagnoosi järel tundis ta, et süsteem käsitles teda pigem objektina ning otsuseid tehti tema eest. „Minu ümber olid väga pädevad inimesed, keda ma täiel raual usaldan ja kes hakkasid tegema valikuid minu eest. Ja kui mul tekkisid mingisugused küsimused, kui ma tundsin, et ka mul on sõnaõigus enda tervise osas – kui ka mina oskan infot otsida, kui ka mina oskan teha ettepanekuid selle kohta, mida mina vajan –, siis üsna kiiresti ma tundsin, et ma olen natukene liiga palju,“ tõdes ta. Leifi hinnangul kasvab patsientide soov osaleda oma ravi puudutavates otsustes ning seda ressurssi tuleks teadlikult kasutada ning rohkem toetada.
Ettekandes tõi Leif esile vähipatsiendi teekonna keerukuse ja üksilduse. Tema sõnul jäävad patsiendid sageli ilma vajalikust toest ajal, mil nad seda kõige enam vajavad, eriti pärast haiglakülastust või aktiivravi lõppu. Ta rõhutas, et abi vajavad lisaks patsientidele ka nende lähedased, kellele puudub sageli selge tugi ja nõustamine. Leif juhtis tähelepanu sellele, et ühiskonnas räägitakse vähist peamiselt ennetuse ja annetamiste kontekstis, kuid vähem käsitletakse igapäevaelu vähiga. Tema sõnul peab avalik arutelu hõlmama ka seda, kuidas inimesed vähiga elavad, töötavad ja ühiskonnas osalevad. „Me peame hakkama rääkima sellest, et inimesed elavad vähiga ja ka vähiga on võimalik elada väga normaalset elu, on võimalik osaleda ühiskonnas, on võimalik kasvatada lapsi, teha karjääri, joosta maratone, kandideerida Riigikokku, asutada ettevõtteid,“ sõnas ta ja rõhutas vajadust vähendada haigusega seotud stigmat.
Olulise teemana tõstis Leif esile palliatiivravi laiemat tähendust, märkides, et seda käsitletakse sageli ekslikult üksnes elulõpuravina. Tema sõnul peaks palliatiivravi algama kohe pärast diagnoosi, et toetada inimese toimetulekut kogu raviteekonna vältel.
Leif käsitles ka infosüsteemide ja teenuste killustatust. Tema hinnangul ei leia patsiendid sageli üles neile mõeldud teenuseid, kuna info on hajutatud ja raskesti kättesaadav. Ta rõhutas vajadust luua selgemad raviteekonnad ning pakkuda patsientidele tuge navigeerimisel, näiteks teekonnakoordinaatorite abil.
Samuti tõi Leif välja, et patsiendiorganisatsioonid täidavad täna olulist rolli, kuid nende tegevus põhineb suuresti vabatahtlikul tööl ja ebakindlal rahastusel. Tema sõnul peaks riik senisest rohkem toetama kolmanda sektori organisatsioone ning kaasama neid süsteemselt vähitõrjesse.
Kõne lõpus rõhutas Leif, et patsientide kogemust ja teadmisi tuleb väärtustada ning kasutada tervishoiusüsteemi arendamisel. Tema hinnangul aitaks tugevam koostöö riigi, ekspertide ja patsientide vahel paremini vastata vähipatsientide tegelikele vajadustele ning parandada nende toimetulekut.
Läbirääkimistel võtsid sõna Jaanus Karilaid, Katrin Kuusemäe (RE), Tanel Kiik, Irja Lutsar (E200) ja Peeter Ernits.
Fotod (autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)
Videosalvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.
Riigikogu pressiteenistus
Maris Meiessaar
5558 3993
[email protected]
päringud: [email protected]
