Selleks, et valitud rahvaesindajad saaksid edukalt oma ülesandeid täita, on neil vaja abilisi – riigi palgatud ametnikke ja teenistujaid. Esimesed ametnikud tegutsesid juba Eestimaa Kubermangu Ajutise Maanõukogu (Maapäeva) ajal, kuid Riigikogu eelkäijaks peetakse ikkagi esimest Eesti rahva vahetult valitud rahvaesindust - Asutavat Kogu.

See auväärne kogu tegutses tõelise parlamendina: kinnitas ametisse valitsusi, võttis vastu hulgaliselt seadusi ja määrusi, sh olulisi õigusakte. Kõige tähtsam neist oli Eesti Vabariigi esimene põhiseadus, mille järgi Eesti oli demokraatlik, parlamentaarne vabariik, „kus riigivõim on rahva käes“. Seetõttu on igati mõistetav, miks me peame oma parlamendi sünnikuupäevaks 23. aprilli 1919 – Asutava Kogu esimest tööpäeva.

Asutava Kogu avamine Estonia kontserdisaalis 23. aprillil 1919.

Et Asutav Kogu saaks kohe tegusalt toimetama hakata, oli Maanõukogu juhatus oma kodukorra põhjal ette valmistanud esialgse kodukorra ka Asutavale Kogule, mis 23. aprilli avaistungil heaks kiideti. Selle kodukorra §3 ütleb selgesti, et „Asutava Kogu kirjavahetus ja kantselei käib juhatuse võimkonda“. Seega võib Riigikogu Kantselei oma sünnipäeva pidada julgelt koos Riigikoguga, nagu me seda aastast 1999 ka teinud oleme.

Kümmekond päeva varem, 13. aprillil 1919, arutas Maanõukogu vanematekogu oma koosolekul, kuidas Asutava Kogu kokkuastumist tehniliselt ette valmistada. Muu hulgas otsustati „Asutava Kogu kantselei organiseerimist Johannes Teimanile kohuseks teha“. Johannes Teiman oli Asutava Kogu valimiste peakomitee sekretär ja pärast valimisi lühikest aega kantselei juhataja ajutine kohustäitja. 1. juunil 1919 asus ta teenima Eesti Rahvaväkke ja tema kohale asus Alma Lindeman, kes oli olnud ka Maanõukogu kantselei eesotsas.

Johannes Teiman

Johannes Teiman

Alma Lindeman

Alma Lindeman

1. novembrist 1919 määrati Lindeman ametlikult Asutava Kogu kantselei juhatajaks. Samal ametikohal töötas ta ka Riigikogu kantseleis. Rahvuskogu tegutsemise ajal täitis ta paralleelselt Rahvuskogu kantselei sekretäri ülesandeid ning pärast V Riigikogu volituste lõpetamist kuulus lühikest aega Riigikogu hoone majavalitsejana Riigikantselei koosseisu. VI Riigikogu perioodil oli Lindeman Riigivolikogu majandustoimkonna juhataja.

Asutav Kogu tegutses 20. detsembrini 1920, mil andis teatepulga üle I Riigikogule. Riigikogu tuli esimest korda kokku Toompea lossi Valges saalis 4. jaanuaril 1921. Päev hiljem, 5. jaanuaril toimunud Riigikogu juhatuse koosoleku protokollis on kirjas, et otsustati „Asutava Kogu kantselei üle võtta terves koosseisus Riigikogu kantseleiks“.

1921. aasta jaanuaris oli Riigikogu kantselei palgal 26 ametnikku ja teenijat. Sisuliselt oli tegemist sama koosseisuga, millega Asutava Kogu kantselei lõpetas. Koosseisulistele lisandusid ajutised tööjõud (neid oli jaanuaris 25), kes töötasid tunnitasu alusel. Need olid põhiliselt kiirkirjutajad ja redigeerijad. Töökoht riigiametis, sh Riigikogu kantseleis oli ahvatlev ja atraktiivne. Esimese kolme aasta jooksul laekus üle 40 avalduse sooviga saada tööd parlamendi juures. Olulisemate ametikohtade täitmiseks kuulutati välja avalikud konkursid.

Hans Martna

Hans Martna

Eugen Maddison

Eugen Maddison

1923. aasta jaanuaris otsiti sobivat inimest samal aastal moodustatud Riigikogu asjadevalitseja ametikohale. Asjadevalitseja allus vahetult Riigikogu esimehele ja tema peaülesandeks oli kantselei üldjuhtimine, ühtlasi oli ta vanematekogu peasekretär. 15. novembril 1923 asuski sellesse ametisse endine Riigikogu liige Hans Martna. Ajakirjandus oli uue kõrgepalgalise ametikoha loomise suhtes kriitiline ja ametnike arvu vähendamist arutati ka Riigikogu rahaasjanduse alamkomisjoni koosolekul – taheti nt ühendada asjadevalitseja ja kantselei juhataja ametikohad, kuid see ettepanek ei leidnud poolehoidu.

1. novembril 1928 andis Hans Martna teatepulga üle Eugen Maddisonile, kellest sai Riigikogu uus asjadevalitseja. 1934. aastast töötas ta siseministri abina, seejärel lühikest aega Riigikantseleis ja 1938-1940 oli Riigivolikogu peasekretär.

Nädalapäevad pärast Maddisoni ametisse nimetamist võttis Riigikogu juhatus vastu „Riigikogu kantselei korralduse“ (tänapäeva mõistes põhimääruse), millega täpsustati kantselei ülesandeid, struktuuri ja alluvussuhteid. Kantselei jagunes kolme toimkonda: üldtoimkond, komisjonide toimkond ja protokollide toimkond. Üldtoimkonna tööd korraldas kantselei juhataja, kes oli asjadevalitseja otsene alluv ja abiline; komisjonide tööd koordineeris asjadevalitseja ise ja protokollide toimkonna eesotsas oli toimkonna juhataja.

Riigikogu Kantselei ametnikud 24.02.1928. Erakogu

Riigikogu Kantselei ametnikud 24.02.1928. Erakogu

Pärast 12. märtsil 1934 toimunud riigipööret saadeti Riigikogu 24. aprillil suvepuhkusele ja kogu riigielu juhtimine koondus valitsuse kätte. Ametlikult lõppesid V Riigikogu volitused 1. jaanuaril 1938, mil jõustus uus põhiseadus. Kuna Riigikogu enam koos ei käinud, vähenes kantselei töökoormus. 1934. aasta sügisel vabastas Riigikogu juhatus ajutiselt asjadevalitseja Eugen Maddisoni, pannes tema ülesanded seniks kantselei juhataja Alma Lindemanni õlule. Ajutiseks teenimiseks saadeti kümmekond kantselei ametnikku erinevatesse ministeeriumitesse, aprillist 1935 kahanes ametnike arv 13le, koos vabateenijate ja ajutise tööjõuga jäi alles 42 inimest.

V Riigikogu volituste lõppedes läksid parlamendi asjaajamine, varad ja varalised kohustused üle Riigikantseleile. Riigikogu ametnikud ja teenistujad viidi samuti üle Riigikantselei koosseisu.

Rahvuskogu poolt vastu võetud põhiseaduse kohaselt oli uus parlament VI Riigikogu kahekojaline. 80-liikmelisel Riigivolikogul ja 40-liikmelisel Riiginõukogul oli kummalgi oma kantselei, mis allus koja esimehele. Kantselei üldjuhataja oli koja peasekretär, kantselei ülesandeks koja asjaajamise korraldamine.

Artur Mägi

Artur Mägi

12. aprillil 1938 pani riigisekretär Karl Terras oma käskkirjaga Riigivolikogu peasekretäri kohused Eugen Maddisoole (aastani 1935 Maddison) ja Riiginõukogu peasekretäri ülesanded Artur Mägile. Sama käskkirjaga komandeeriti ka teised Riigikogu kantselei endised ametnikud ja teenistujad peasekretäri kohusetäitjate Maddisoo ja Mägi käsutusse. Mõlema koja juhatused määrasid nad peagi ametlikult peasekretärideks.

Olgu öeldud, et Riiginõukogu töötas koos oma kantseleiga Aia t.12, üürides OÜ Seltskondlik Maja ruume, Riigivolikogu tegutses aga Toompeal Riigikogu hoones, mis avati 12. septembril 1922. VI Riigikogu üldkoosolekud toimusid samuti Toompeal, nende asjaajamine kuulus Riigivolikogu kantselei ülesannete hulka.

Riiginõukogu istungite saal Aia tänaval

Riiginõukogu istungite saal Aia tänaval

VI Riigikogu tegutsemisaeg jäi lühikeseks. 1939. aastal alanud II maailmasõda kiskus oma keerisesse ka Eesti. 19. aprillil 1940 lõpetas president Päts Riigikogu kevadise istungjärgu ning sellega lõppes Riigivolikogu ja Riiginõukogu praktiline tegevus. 17.-18. juunil 1940 okupeeris Punaarmee Eesti.

Valimisfarsiga moodustatud nukuparlament ja hilisemad Ülemnõukogud tegutsesid juba okupatsioonivõimu teenistuses.

Eesti NSV Ülemnõukogu koosseisud kogunesid Toompeale vaid mõne korra aastas, seepärast ei olnud vajadust ka oma kantselei järele. ÜN istungjärke teenindasid ametnikud, kes olid palgal ÜN Presiidiumi aparaadis. Muudatuse sellesse rutiini tõid 1980.aastate lõpu ja 1990. aastate alguse murrangulised sündmused ühiskondlikus elus. 18. märtsil 1990 toimusid XII Ülemnõukogu valimised, mis olid esimesed vabad üleriigilised valimised üleminekuaja Eestis. Omariiklust taastav esinduskogu võttis vastu otsuse Eesti riiklikust staatusest ja seaduse Eesti sümboolikast. Viimasega taaskehtestati nimetus Eesti Vabariik, mis tähendas ühtlasi ka seadusandja enda nimemuutust – Eesti Vabariigi Ülemnõukogu.

Varasemast erinev oli ka töökorraldus. Reglement nägi ette, et ÜN korralised istungid toimuvad  jaanuari teisest esmaspäevast juunikuu kolmanda neljapäevani ning septembri teisest esmaspäevast detsembri kolmanda neljapäevani. See põhimõte on ka praeguse Riigikogu tööaja nurgakiviks.

Muidugi nõudis nii tihe töögraafik suurema hulga ametnike olemasolu. Aprillis 1990 reorganiseeriti ÜN Presiidiumi senine tööaparaat. Kõrvuti teiste struktuuriüksustega moodustati Ülemnõukogu Kantselei, mille juhatajaks nimetati Karl-William Propst. 12. aprillil kinnitati kantselei koosseis – ühtekokku 52 ametikohta, mis jagunesid kantselei juhtkonna, protokolliosakonna, masinakirjabüroo ning toimetus- ja tõlkeosakonna vahel.

Aja jooksul kantselei ülesanded kasvasid ning aasta pärast kinnitati täiendatud struktuur, mis nägi ette juba 81 ametikohta. 1991. aasta sügisest 1992. aasta kevadeni tegutses Toompeal paralleelselt ka Põhiseaduse Assamblee, mille ülesandeks oli välja töötada Eesti Vabariigi põhiseaduse eelnõu. See tõi tööd juurde ka ametnikele, sest organisatsiooniliselt pidi assamblee töö tagama ÜN kantselei. 1992. aasta sügisel oli ÜN kantseleis ja majandusteenistuses kokku 117 ametikohta.

20. septembril 1992 toimusid VII Riigikogu valimised. 29. septembril lõpetas XII Ülemnõukogu oma tegevuse ja ajalugu kordus taas – nii nagu Asutava Kogu Kantselei võeti peaaegu täies koosseisus üle I Riigikogu Kantseleisse, nii rajati uus Riigikogu Kantselei viimase ülemnõukogu kantselei vundamendile.

5. oktoobril oli VII Riigikogu avaistung, kus teiste oluliste küsimuste hulgas oli päevakorras ka Riigikogu Kantselei moodustamine. Ühtlasi tehti Riigikogu juhatusele ülesandeks töötada välja ja esitada Riigikogule kolme nädala jooksul kinnitamiseks kantselei struktuur. 22. oktoobri otsuse kohaselt oli kantseleil 8 osakonda-talitust-teenistust 188 ametikohaga. Edaspidi Riigikogu täiskogu kantselei struktuuri ega koosseisuga ei tegelenud, see ülesanne delegeeriti Riigikogu juhatusele.

Riigikogu Kantselei 1995. aastal

Riigikogu Kantselei 1995. aastal

16. novembril 1992. aastal jõustus Riigikogu töökorra seadus, mis sätestas kantselei ülesandena Riigikogu ja selle juhatuse, komisjonide, fraktsioonide ning Riigikogu liikmete teenindamise. Kantselei ülesannete üksikasjalikum loetelu fikseeriti Riigikogu IX koosseisu töö alguse päeval, 14. märtsil 1999  jõustunud Riigikogu töökorra seaduse muudatustega.

Ehkki kantselei ülesanded ei ole ajas märkimisväärselt muutunud, on valitsevad olud siiski nõudnud mõningast kohanemist ning valmisolekut tulla toime uute ootuste ja vajadustega. Kui loetleda vaid mõned mõjurid, siis on kantselei kohanenud nii õiguskorra ja infotehnoloogia arengu kui ka muutustega, mis on kaasnenud Eesti astumisega Euroopa Liitu ja NATO-sse. Muudetud on kantselei struktuuri ja koosseisu ning uuendatud strateegilisi sihte.

Pilguheit möödunud aegadele kinnitab, et kantselei on organisatsioonina arenenud stabiilselt, mis on tal võimaldanud hästi täita oma peamist ülesannet – olla parlamentaarse järjepidevuse kandja.

Kantselei juhid 1919–1940

1919 Johannes Teiman (Asutava Kogu kantselei juhataja kt)
1919–1921 Alma Lindeman (Asutava Kogu kantselei juhataja)
1921–1923  Alma Lindeman (Riigikogu Kantselei juhataja)
1923–1928  Hans Martna (Riigikogu asjadevalitseja)
1928–1934 Eugen Maddison (Riigikogu asjadevalitseja)
1934–1937 Alma Lindeman (Riigikogu kantselei juhataja)
1938–1940 Eugen Maddisoo (end Maddison) (Riigivolikogu peasekretär)*
1938–1940 Artur Mägi (Riiginõukogu peasekretär)*

*VI Riigikogu oli kahekojaline, mõlema koja kantselei üldjuhataja oli koja peasekretär.

Kantselei direktorid alates aastast 1992

Karl-William Propst Heiki Sibul Maria Alajõe Peep Jahilo Antero Habicht

Karl-William Propst
1992–1995

 

Heiki Sibul
1995–2012  

 

Maria Alajõe
2012–2017

 

Peep Jahilo
2017–2021

 

Antero Habicht
2022–  

 


Ülevaate tegemisel on kasutatud kogumikku „Parlamendi parem käsi“. Koostaja Tõnu Kaljumäe, Riigikogu Kantselei 2014

Üles

Viimati muudetud: 10.11.2022

Tagasiside