Riigikogu
Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Eesti alal oli esimene parlamendilaadne rahvaesindus Eestimaa ajutine maanõukogu ehk maapäev. See tegutses 1917. aasta 14. juulist kuni 1919. aasta 23. aprillini, langetas rea kaalukaid otsuseid ja kuulutas välja Eesti iseseisvuse.

Esimene maailmasõda lõi olukorra, kus endiste impeeriumide aladel Euroopas said tekkida rahvusriigid. See andis tõuke ka Eestimaa ajutise maanõukogu ehk maapäeva sünniks. Maapäev ei olnud siiski veel vabalt valitud parlament, vaid Venemaa Ajutise Valitsuse määrusega loodud Eestimaa kubermangu rahvaesindus.

Maapäev kogunes esimesele istungile Toompea lossi Valgesse saali 1917. aasta 14. juulil ja selle esimeheks valiti Artur Vallner. Maapäeva liikmete hulgas oli palju tolle aja tuntud poliitikuid ja ühiskonnategelasi, nagu Jaan Tõnisson, Jüri Vilms, Konstantin Päts, Ado Birk, Karl Ast, Kaarel Parts jt.

1917. aasta 28. novembril kuulutas Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu ehk maapäev end kõrgeimaks võimuks kuni demokraatlikult valitud Asutava Kogu kokkukutsumiseni. See otsus oli esimene suur samm Eesti omariikluse suunas.

Otsuse vastuvõtmise järel ajasid enamlased aga maapäeva laiali ja selle tegevus katkes terveks aastaks. Maanõukogu vanematekogu ja Maavalitsus jätkasid siiski põrandaalust tegevust.

Lähtudes 1918. aasta sündmustest Venemaal ja esimese maailmasõja rinnetel, otsustas maanõukogu vanematekogu välja kuulutada Eesti iseseisvuse. Selleks moodustati 1918. aasta 19. veebruaril suuremate parteide esindajatest erivolitustega Päästekomitee.

Eesti iseseisvusmanifest algses sõnastuses nagu seda levitati enne 24.02.1918

Päästekomitee

Päästekomiteele anti kogu riiklik võim Eestis. Päästekomitee liikmed olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik ning neil kõigil oli võrdne staatus. Paljud allikad nimetavad siiski Konstantin Pätsi Päästekomitee esimeheks.

Koostati iseseisvusmanifest, milles esmakordselt nimetati Eestit iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks. 1918. aasta 23. veebruari õhtul loeti see Pärnus Endla teatri rõdult avalikult ette. See oli uue rahvusriigi suurhetk, mis on tänaseni üks Eesti ajaloo tähtsamaid sündmusi.

24. veebruaril nimetas Päästekomitee ametisse 13-liikmelise Eesti Ajutise Valitsuse eesotsas Konstantin Pätsiga.

25. veebruari keskpäeval loeti Tallinnas ette iseseisvusmanifest, samal ajal sisenesid linna Saksa väed. Saksa okupatsioon kestis Eestis märtsist novembrini: kõrgeim võim kuulus Saksa sõjaväelastele, kes ei tunnustanud Eesti iseseisvust. Eesti erakondade tegevus peatati ja rahvusväeosad saadeti laiali.

11. novembril alustas Tallinnas tööd Eesti Ajutine Valitsus. Esimesele legaalsele istungile kogunes valitsus koosseisus Jaan Poska, Ferdinand Peterson, Jaan Raamot ja Juhan Kukk.

12. novembril toimus Ajutise Valitsuse ja maanõukogu vanematenõukogu ühisistung, kus täpsustati valitsuse koosseisu ja jagati ministriportfellid.

Maapäev kogunes viimasele istungile 1.–5. veebruarini 1919. aastal ja andis oma volitused sama aasta 24. aprillil üle Asutavale Kogule.

Maapäeva tähtsus

Rahvas loeb iseseisvuse manifesti Tallinnas. Joonistus Eesti Vabadussõda I, lk 44

Rahvas loeb iseseisvuse manifesti Tallinnas. Joonistus koguteosest “Eesti Vabadussõda 1918–1920” I kd, lk 44

Maapäeva kui esimese eestlaste valitud esinduskogu tähtsust Eesti iseseisvuse saavutamisel ei saa alahinnata. Maapäeva juhtimisel:

  • Kuulutati 24. veebruaril 1918. aastal välja Eesti iseseisvus
  • Läks eestlaste kätte kohalik haldusvõim
  • Organiseeriti iseseisvuse kaitset vabadussõja perioodil
  • Võeti asjaajamiskeelena kasutusele eesti keel
  • Seadustati eesti keel õppekeelena ka koolides.

Üles

Viimati muudetud: 04.11.2022

Tagasiside