Vello Vinn – Torud II

1975
6/20, ofort

SA Kunstitaristu

Vello Vinn (snd 1939) on kunstnik, kelle popilik-psühhedeelne-sürreaalne looming kuulub vaieldamatult 20. sajandi teise poole Eesti kunstiajaloo kullafondi. Alates toonase Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) ehk praeguse Eesti Kunstiakadeemia lõpetamisest 1968. aastal pälvis ta kiirelt tähelepanu erinevatel graafikanäitustel nii okupeeritud Eestis kui ka välismaal. Eesti Kunstnike Liidu liige on ta 1970. aastast ja 2013. aastal nimetati ta auliikmeks. 1989. aastal astus ta Ilmar Malini ja Jüri Palmi kutsel liikmeks gruppi Para ’89, mis oli aktiivne kuni 1993. aastani.

Vinna loomingut on viimase poole sajandi jooksul eksponeeritud arvukatel rahvusvahelistel biennaalidel ja triennaalidel ning isiku- ja rühmanäitustel. Tema teoseid leidub olulistes muuseumikollektsioonides üle kogu maailma. Ta on pälvinud Kristjan Raua preemia (2015) ning Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali elutööpreemia (2020). Aastal 2020 toimus Kumus mahukas retrospektiivnäitus „Vello Vinn. Vastupeegeldused“.

Vello Vinna teosed on tähelepanuväärne näide 1960-ndate lõpus ja 1970-ndate alguses esile tõusnud eesti graafikute põlvkonna loomingust, mille erijooneks on terviklik ja rõhutatult isikupärane kujutav süsteem. Vinna omanäoline visuaalne maailm põhineb graafikatehnika meisterlikul valdamisel, peenel kujutisekäsitlusel ja teravmeelsetel seostel. Tema oskus kasutada ruumi- ja kujundimänge, märgata detaile ja eri tähendustasandeid ning luua kõige selle põhjal uusi tervikuid pakub unikaalset vaatamiskogemust. Pildimängude kõrval leiab töödes aset leidlik sõnamäng ja heatahtlik absurdihuumor, läbi mille saab vaatajast kunstnikule kaasamõtleja ja tema loomingus osaleja.

Fantaasia- ja detailiküllaseid mitmetähenduslikke kompositsioone on Vello Vinn teostanud sügav- ja reljeeftrükis ning kuivnõela- ja söövitustehnikas, kasutades ka kollaaži ja fotoklišeed. Isikupärase kujundisüsteemi abil on Vello Vinn ühtlasi käsitlenud oma ajastu olulisi probleeme, nagu globaalsed sõjalised konfliktid, tehnikakeskse maailma mõju keskkonnale ja linnastumisega kaasnev võõrandumine. Kõike seda on ta teinud suure filosoofilise üldistuse kujul, mis mõjub aktuaalselt ka tänapäeval. Teosed sarjadest „Torud“ ja „Jaam“ on selle ilmekaks näiteks.