2017
õli, tempera, lõuend

Juba lapsena nägin Tartus vanematega Toomeorgu laulupeole minnes ja ülikooli aknast sisse piiludes valgeid suuri keerukaid kujusid. Tuli välja, et Kalevipoegasid on mujal ka olnud – seda selgitas mu üliõpilasest vend Kreekamaa kujude kohta. Kujud olid valged nagu isalt mulle lagede valgendamiseks pärandatud, aeda maetud ja kustutamist vajav lubi: valge värvi sarnasus oli siin auväärses hoones väärikalt kipsi vormunud. Isa hoiatas: „Vaata, et sa ei unusta seda lubja peidukohta!“ Teadsin, et tal oli ka veresoonte lupjumine, aga ei julgenud küsida, kas see oli kujustumiseks-kujustamiseks vajalik.

Mälu ja kujutlus. Simonides tuletab meile nende kujude vormumise kaudu meelde, et poeesia ja kunst on mälumehhanismid. Miks me muidu pidime laulupeo sõnad pähe õppima ja Toomeorgu onu Juhan Simmi dirigeerimise alla laulma minema. Kujusid oli linnas ja ka Raadi surnuaias palju. Simm käratas puldist lastekoorile, kui lauldi koos ühendkooridega ENSV hümni: „Olge vait, te ei tea sõnu!“

Nüüd teosest „Mälu“: kui peahoone remondi ajal olid kujud ühte ruumi kokku surutud, kadusid nende väärikad väljad ja tekkis uus kujude läheduse olukord, ehk isegi peidetud armastus, mis minu jaoks muidugi vääris jäädvustamist maalina.