Sotsiaalhoolekande seadus

Sotsiaalhoolekande seadus (SHS) toetub erinevatele põhiseaduslikele väärtustele – õigus abile puuduse korral, sotsiaalriigi printsiibile ja üldisele võrdsusõigusele, mis põhineb õigusele inimväärsele äraelamisele ja õiguspärase ootuse põhimõttele. Riiklikeks ülesanneteks on toimetulekutoetuse maksmine, vajaduspõhise peretoetuse maksmine, rehabilitatsiooniteenuse osutamine, erihoolekandeteenuste osutamine, lapsehoiuteenuse osutamine, asenduskoduteenuse osutamine, abivahendite andmine, sotsiaaltoetuse maksmine Eestisse elama asunud isikule, tasu maksmine lapse hooldamise eest teises perekonnas. Eelnõuga tehtava kodifitseerimise eesmärk on muuta nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste abistamiskohustust reguleerivaid õigusnorme, et muuta avaliku võimu abistamiskohustuse regulatsioon arusaadavamaks. Sotsiaalhoolekande seadus on eriosaks sama programmi raames välja töötatud sotsiaalseadustiku üldosa seadusele (SÜS). SÜS on üldseaduseks killustunud sotsiaalõiguse paljudele eriseadustele, sealhulgas sotsiaalhoolekande seadusele. SÜS ei reguleeri konkreetsete hüvitiste ja sotsiaalkaitse eest vastutavate haldusorganite ülesandeid. Seetõttu sätestab SÜS, et hüvitised, nende andmise tingimused ja kord sätestatakse eriseaduses.