EKRE fraktsioon nõuab õiguskantslerilt hinnangut Lihula samba asjus

11.09.2024

Riigikogu Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni esimees Martin Helme saatis fraktsiooni nimel seoses politseioperatsiooniga Lihula samba võõrandamisel õiguskantsler Ülle Madisele avaliku pöördumise, et anda hinnang riigivõimu kuritarvitamisele.

Avalik pöördumine

Pöördume Teie kui õiguskantsleri poole seoses murega üha laieneva riigivõimu kuritarvitamise pärast, mille tunnistajaks Eesti Vabariigis paraku oleme.

1. septembril pidi Lihulasse eramaale paigaldatama mälestusmärk Nõukogude okupatsiooni vastu ja Eesti iseseisvuse taastamise nimel võidelnud ja langenud Eesti sõduritele. Nii kavatseti tähistada Eesti kaitselahingute 80. aastapäeva ning avaldada austust meestele, kelle suhtes on Eesti Vabariik jätnud kohase lugupidamise väljendamata.

Mälestusmärgi näol oli tegemist 2004. aastal Lihula kalmistult eemaldatud monumendi koopiaga, mille originaal asub praegu Lagedi muuseumis. Pärast 2004. aastal monumendi Lihulast eemaldamist tellis politsei ekspertiisi Tartu Ülikooli semiootikaprofessorilt Peeter Toropilt. Ekspertiis ei tuvastanud mälestusmärgil ühtki natsliku sümboolika tunnust:

“Kõikvõimalik SS-sümboolika on summutatud. Bareljeefil on küll rinnas rist, aga haakristi pole. Peas on mehel universaalne Saksa armee kiiver, mille kuju pole aga kaugeltki põhjus seda kohe natslikuks tunnistada. Peaks ütlema, et monumendil on hoopis välja toodud tugev Eesti aspekt. Näiteks käisel on trikoloori kujutis ja Vabadussõja risti südamiku kujutisega kraeembleem.” [1]

1940.-1941. aastal saatis Nõukogude võim Eestis korda rea inimsusevastaseid kuritegusid. Uue Nõukogude okupatsiooni vastu seistes ei olnud Eesti meestel üldjuhul valikut, missuguses mundris seda teha. Eesti Vabariigi viimane seaduslik peaminister Jüri Uluots teatas oma raadiokõnes 7. veebruaril 1944, et pooldab Eesti meeste mobilisatsiooni Saksa sõjaväkke kui ainsat võimalust Eesti päästa:

“Ainult ühiselt ja koondatud jõul saab rahvas enda kaitset teostada. Seepärast toetan täielikult mobilisatsiooni head kordaminekut. Mõtlen, et sel viisil eestlased omaendi jõududega on vajaduse kohaselt võimelised kaitsma oma maad ja oma rahvast, oma isasid ja oma emasid, oma õdesid ja vendi, oma poegi ja tütreid.”[2]

31. augustil 2024 konfiskeeris aga PPA mälestusmärgi ajal, mil seda transporditi Lihulasse –Peterburi maantee 12. kilomeetril peatati mälestusmärki transportinud kaubik ning päästeameti kraana abil mälestusmärk konfiskeeriti. Seda tehes tugineti põhjendusele, et „monumendil on karistusseadustiku § 1511 tunnused ja on alust arvata, et monumenti võidakse püstitada avaliku eksponeerimise eesmärgil.” Siseministrit ja teisi valitsuse liikmeid oli enne operatsiooni algust sellest teavitatud, mistõttu võib eeldada, et operatsioon viidi ellu valitsuse heakskiidul.[3]

Karistuseadustiku paragrahvis 1511 lõikes 1 sätestatakse, et keelatud ja karistatav on “agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega seotud sümboli avaliku eksponeerimise eest neid tegusid toetaval või õigustaval viisil”.[4]

Karistusseadustiku § 1511 koostamisse kaasatud vandeadvokaat Carri Ginteri väitel ei vasta politsei ja siseministri argumendid Lihula monumendi koopia konfiskeerimisel seaduses sätestatud nõuetele. Ginter osutab, et karistusseadustiku § 1511 koosseisu realiseerimiseks tuleb kõnealuseid sümboleid eksponeerida “neid tegusid toetaval või õigustaval viisil”. Samuti on Ginteri sõnul arusaamatu, kuidas sai politsei üldse transpordis oleva väidetava sümboli puhul tuvastada selel kasutamise agressiooni toetaval viisil. Ginteri järelduse kohaselt karistusseadustiku § 1511 kohast õigusrikkumist ei ole toimunud.[5]

Seega oli monumendi konfiskeerimine seadusevastane. Lisaks seondub väga tõsine küsimus PPA käitumise õiguspärasusest ka sellega, kuidas oldi üldse teadlik, kes, millal ja kuidas ausammast Lihulasse transpordib. Esineb põhjendatud kahtlus, et vastav teave saadi õigusliku aluseta jälitustegevuse kaudu.

Eelnevaga seoses palume Teilt kui õiguskantslerilt selgitust, mida peaksid kodanikud riigivõimu niisuguse kuritarvitamisega silmitsi seistes tegema. Võimalik soovitus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole ei ole rahuldav, kuna kohtute käitumises on juba pikema aja vältel ilmnenud valitsuse kuritarvitusi õigustav muster, pealegi vältavad kohtumenetlused aastaid ja osutuvad ka väga kulukaks.

Olukord, kus täitevvõim rikub aina süveneva karistamatuse tundega kehtivat õigust, teades et kodanikel puuduvad tõhusad võimalused oma õigusi kaitsta ning seetõttu ei kaasne võimu kuritarvitustega mingit vastutust, on omane mitte õigusriigile, vaid diktatuurilistele režiimidele. Niisuguste mustrite süvenemine Eesti Vabariigis on äärmiselt kahetsusväärne ning nõuab õigusriigi ideaali oluliseks pidades täit tähelepanu.

Muu hulgas taotleme, et algataksite õiguskantslerina karistusseadustiku paragrahvi 1511 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, kuna on vägagi küsitav, kas selle laialivalguv ja ebamäärane sõnastus, mis soosib riikliku karistusvõimu kuritarvitamist, vastab põhiseaduse nõuetele.

Tallinnas, 11. septembril 2024

Martin Helme, riigikogu EKRE fraktsiooni esimees

[1]    https://www.err.ee/423302/semiootik-torop-lihula-sammas-pole-natslik
[2]    https://dea.digar.ee/?a=is&oid=eestisona19440208&type=staticpdf&e=——-et-25–1–txt-txIN|txTI|txAU|txTA————-
[3]    https://www.err.ee/1609441211/laanemets-valitsus-oli-lihula-samba-konfiskeerimisest-teadlik
[4]    https://www.riigiteataja.ee/akt/111032023010#para151b1
[5]    https://www.err.ee/1609442177/ginter-seadus-ei-keela-lihula-samba-transportimist