13. veebruaril 1913. aastal kuulutas XIII dalai-laama, et Tiibet on iseseisev riik ning sidemed võimult langenud mandžu (ehk Hiina Qingi dünastia) keisrisooga on kaotanud kehtivuse. Sarnast iseseisvussõnumit kuulutanud Manifestini kõigile Eestimaa rahvastele oli jäänud 5 aastat ja 11 päeva.

Sarnasus meie maade ja rahvaste saatuses oli silmatorkav. Nagu tiibetlased suutsime ka meie impeeriumis toimunud revolutsiooniga antud ajaloolist võimalust kasutada ja üles ehitada iseseisva riigi, mis võimaldas vabalt arendada oma kultuuri ning ise otsustada asju omal maal.

Sarnasust võib leida ka protsessides, mille läbi Eesti 1940. ja Tiibet 1951. aastal oma iseseisvuse kaotasid. Tugevnenud idanaabrid kasutasid jõhkrat jõudu iseseisvate riikide okupeerimiseks ja annekteerimiseks. Ka järgnenud repressioonide ja kannatuste rajad on paljus sarnased.

Meil on olnud õnne taastada oma iseseisvus 1991. aasta palaval suvel. Tiibeti rahval ei ole sellist võimalust olnud. Tiibetlaste vaimne juht, Nobeli rahupreemia laureaat, Tema Pühadus XIV dalai-laama Tenzin Gjatso on kompromissina pakkunud jäämist Hiina Rahvavabariigi koosseisu, kui tiibeti rahvale tagatakse tema etnilise asuala piirides sisuline — mitte vormiline — autonoomia. Seda suunda järgib täna ka eksiilis asuv Tiibeti keskadministratsioon.

Paraku ei ole Hiina võimud huvitatud tõelisest dialoogist vaid jätkavad tiibetlaste poliitilist, majanduslikku ja kultuurilist tasalülitamist.

Enam kui miljoni tiibetlasest rändkarjakasvataja asustamine reservaate meenutavatesse barakklinnakutesse, kloostrite juhtimise allutamine kompartei poolt domineeritud nõukogudele, samm-sammuline tiibeti keele väljatõrjumine põhikoolistki, kohalikku elanikkonda eirav loodusvarade röövkaevandamine, range tsensuur ning sõnavabaduse piiramine hoiavad pinged Tiibetis endiselt kõrgel. Asjaolu, et viimaste aastatega on end äärmusliku protesti märgiks põlema süüdanud üle saja tiibetlase, näitab ilmekalt Hiina võimude Tiibeti poliitika täielikku läbikukkumist.

Ootame Hiina võimudelt rahvusvaheliste organisatsioonide vaatlejate ja sõltumatu meedia lubamist Tiibetisse ning sisukate läbirääkimiste pidamist demokraatlikku mandaati omava Tiibeti keskadministratsiooniga tõelise autonoomia ettepaneku alusel.

«Ei ole üks ükski maa» laulsime 1980. aastate lõpus . Ühtlasi peab see tähendama sedagi, et me ei tohi Tiibetit üksi jätta.

Riigikogu Tiibeti toetusrühm

Liikumine Tiibeti Sõbrad

Rahvaste Õiguse Instituut

Budismi Instituut

Kontaktid:

Sven Grünberg (Rahvaste Õiguse Instituut ja Budismi Instituut) 5546919

Andres Herkel (Riigikogu Tiibeti toetusrühm) 5056540

Laur Järv 53416324, Aleksei Lotman 5060879, Silver Meikar 5278089, Roy Strider 5524138 (Tiibeti Sõbrad)