Kallis rahvas, head kuulajad!

 

Soovin teile head pidutuju ja palju õnne Eesti Vabariigi iseolemise 15. aastapäeva puhul! 15 on ikkagi tore noor juubel!

 

Oleme täna rõõmsad, sest, sõbrad, on ju põhjust! Meie rahva möödunud sajandi lõpu ühine vabadusvõitlus lõppes täna 15 aastat tagasi tõelise triumfiga! Me võitsime – täna võime öelda, et võitsimegi niikuinii!

 

Aga neil ärevatel hetkedel 19.-20. augustil 1991 me seda veel ei teadnud. Läbi fosforiidisõja ja läbi muinsuskaitseklubide, läbi rohelise liikumise, läbi eesti komiteede ja lõpuks läbi suurimat rahvuslikku ühtsust kandva rahvarinde tegime kõik koos läbi laulva revolutsiooni katsumuse. Eirates hirmu ja kartes hullemat, otsides üksteiselt tuge ja lootes paremale tulevikule. Nii me tookord ennast tundsime, kogunedes ühiselt platsidele, väljakutele, otsesaadetesse, väitlussaalidesse, vanade pühapaikade juurde ja muidugi lauluväljakule.

 

Ja see hetk saabus. 20. augustil, siinsamas lossis, 15 aastat tagasi, rahvuslike jõudude ühise pingutuse tulemusena sündis ajalooline otsus, millega kinnitasime oma truudust vabale Eesti riigile. Jälle sai tõeks Juhan Liivi ettekuulutus, et ükskord on Eesti riik!

 

Ja kui me loeme Vabadussõja ausammastel tihti teksti et „Vaba Eesti eest surmani!”, siis peame tunnistama, et seekord ei tulnud kellelgi vabaduse eest surra – vabadus võideldi kätte relvadeta.

 

Täna on meil Eesti riik käes. Kuid me kuuleme tihti küsitavat, kas me sellist Eestit tahtsime?

 

Mina julgen arvata, et jah, tahtsime. Meenutame, sõbrad! Kus me olime 1991. ja kus me oleme täna? Tormilised ja pöördelised ühiskondlikud protsessid Ida-Euroopas muutsid taas kord Euroopa nägu. Muutsid selle tervikuna demokraatlikuks, inimnäoliseks, vabamajanduslikuks. Eesti on need 15 aastat olnud tubli. Täna oleme Euroopa Liidu täieõiguslik liige. Oleme teinud ka kõva riigikaitselist tööd ja oleme täieõiguslik NATO liige. See on reaalsus, sõbrad. 

 

Kas mäletate, milline oli meie infotehnoloogiline tase 15 aastat tagasi? Täna oleme üks maailma internetiseeritumaid riike. Ilma arvutita ja ilma mobiiltelefonita ei kujuta me oma elu enam ettegi.

 

Eestit nimetatakse nii kodus kui võõrsil sageli edukaks riigiks. Muidugi, edu võib defineerida mitut moodi. Täna siin, pidupäeval – meie riigi teise sünni sünnipäeval – ma rõhutan, et selle edu nii vaimses, poliitilises kui ka materiaalses mõttes, on taganud meie ühiskonna kõik liikmed lastest pensionärideni. Kõigil on oma osa selles, et saame seista üle Eestimaa sinimustvalge lipu all.

 

Tänane päev on mälestuste jaoks. Meenutage oma tegemisi ja mõtteid 15 aasta tagusest ajast, rääkige lastele ja lastelastele tõtt nii, nagu see teie jaoks tõde on. Kuid tänane päev on ka tulevikku vaatamise päev. Meie poliitikud peavad veel kõva tööd tegema selleks, et enam ei küsitaks, kas me sellist Eestit tahtsime, vaid et me tunnistaksime: teist Eestit, nagu ka teist elu, pole meile antud.

 

Lõpetuseks ma tänan teid, kes te olete siia kokku tulnud, et tähistada vääriliselt Eesti taasiseseisvumise päeva. Ühtlasi on mul rõõm teatada, et täna kuni kella kaheni saavad soovijad minna Pika Hermanni torni, kus uhkelt lehvib meie kaunis riigilipp. Kasutage võimalust seda lippu külastada. Veelkord kõigile rõõmsat pidupäeva!

 

Riigikogu pressitalitus