Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Austatud Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, austatud Riigikogu , austatud peaminister  ja  teised Vabariigi Valitsuse liikmed, lugupeetud diplomaadid.

Endalegi üllatuseks olen lausa sunnitud alustama seda kõnet üleskutsega kaitsta demokraatia üht põhialust – inimese õigust öelda välja oma arvamus. Miks ma sellest räägin?  Hetkel kõige kuumemas ja paljudele keerulises pagulasteemas on korduvalt esitatud süüdistus, mis nüüd autori tahtel saanud ka nime. Nimelt olevat Eesti rahvast tabanud ei midagi vähemat ega rohkemat kui  „sallivusrünnak“. Ei, see pole kindlasti mitte nii, sest õigus oma arvamusele on Anna-Maria Penul, kui ta kirjutab südamliku kolumni. Helen Sildnal, kui ta koos kaaslastega korraldab Sõbraliku Eesti ürituse ja kõigil, kordan kõigil, sellel üritusel viibinutel. Jüri Käol, kui ta koos teiste ettevõtjatega toob välja pagulasteema majandusliku poole. Aga ka Vabariigi presidendil, kui ta näiteks Kärdlas võidupüha kõnes oma arvamuse välja ütles. Peaministril ja valitsusel oma igapäevases töös. Riigikogu liikmetel ja isegi selle esimehel.

Seevastu maja süütamine, kus magavad lapsed, ei ole arvamus. See on kuritegu. Inimsuse vastane kuritegu. Vihakõned, mis iganes kujul, lihtsalt labane sõim.

On öeldud, et avatud mõtlemisega ja erisusi austavad inimesed võivad vihast pakatavast Eestist lahkuda. Vaat ei lahku, ärgu lootkugi! Hoopis tulge tagasi. Ja ehitage Eestit edasi. Sõbralikku Eestit.

Räägin seda seetõttu, et pagulasteemast kuumaks aetud ühiskonnas läheb kohe veelgi palavamaks, sest eelmisest Riigikogu koosseisust pooleli jäänud tööna tuleb vastu võtta ka kooseluseaduse rakenduslik osa. Mis mind eriti häirib ja kurvaks teeb, on asjaolu, et need selle nii öelda sallivusrünnaku alla sattunud, väidavad end kaitsvat Eestit ja eestlaseks olemist. Kes teile selle õiguse andis?  Igas riigis ja iga rahva seas on ühtesid rohkem, kui teisi. Kõik sõltub sellest, kuidas me vähemuses olijatesse suhtume. Kas te siis tõesti ei tea, et eestlane võib olla ka homoseksuaal? On ju eestlaste seas isegi moslemeid! On ka musta nahavärviga inimesi! Tõesti, neid on vähe või väga vähe, aga nad on eestlased.  Räägivad meie keelt, laulavad meie laule. Õpivad ja töötavad. Sünnivad ja surevad.

Hetkel ainult meie, siin ja praegu, saame ja peame hoolitsema Eesti rahva, keele ja kultuuri oleviku ja tuleviku üle. Selleks on vaja luua ja ehitada, mitte vihata ja põletada.

Vaadake, sallivusele saab läheneda nii südame kui mõistusega. Mis näiteks peaks olema enamusel selle vastu, kui kõik siin riigis saavad oma elu inimlikul moel korraldada? Elada koos, olla õnnelik. Mõistan, kui keegi usub oma jumalat. Aga  usun ka usklikku mõistmas, et mul, kui ateistil, seda jumalat pole. Või siis seda, et teist usku inimesel on erinev jumal. Ja kui elu ja surma vahel valides tuleb sadadel tuhandetel jätta oma kodud, siis tuleks neile anda ju võimalus see uuesti luua. Tuhandetele eestlastele peale 1944 aastat see võimalus ju anti.

Mõistusega võttes. Küsin teilt, mis võimalus on meil olla ja edasi minna selles tänases maailmas, kus täiesti selgelt toimub võitlus avatud, demokraatliku ja salliva elukorralduse ja vaenlase kuju loomisele ning  vihkamisele toetuvate diktaatorite vahel? Mis võimalus on meil üldse ellu jääda, kui selle vastanduse piiri peale elades me poolt ei vali? Saada kahe suure ja kõva kivi vahel ükskõik kui kõva pähklina pulbriks litsutud.

Eesti valik on vaba maailm. Ja see maailm austab arvamuste paljusust, inimese vabadusi, kaasa arvatud olla erinev teistest. See maailm ei jää kurdiks hädas olijate abipalvetele ja väärtustab inimelu.  See maailm teeb koostööd ja kokkuleppeid suurte ja väiksemate vahel, kaitseb koos oma väärtusi. Kaasa arvatud meid, kes me kuulume Euroopa Liitu ja NATOsse. Hästi lihtsalt seletades – kõik need, kes soovivad mustadele näidata ust, soovivad ka seda, et me NATOsse ei kuuluks. Loodetavasti lihtsameelsusest, mitte millestki enamast.  Integreeruv maailm ei ole ju midagi uut inimkonna ajaloos. Eri rahvad on andnud enda poolt loodust väärtusi teistele ja kokkuvõttes oleme saanud kõik rikkamaks.  Ehk on järgnev küsimus liiga must-valge, aga see eest peaks olema kõigile arusaadav. Miks Sina, kes Sa näed   Süüriast ellu jäämise nimel Euroopasse pagenud pere vastuvõtmises ohtu meie kultuurile, kasutad igapäevaelus araabia numbreid? Olen varem ja kindlasti saan ka nüüd süüdistatud selles, et vaat kus mees, jälle kummardab Euroopa ees. Ei kummarda. Miks? Ma olengi eurooplane. Miks me peaks ise enda ees noogutama?  Ja kõik need, kes selliseid süüdistusi esitavad, võiks ka Eesti NSV-st Eesti Vabariiki juba ära tulla.

Hea Riigikogu ! Soovin, et pagulasteemade arutelul me räägiks  peamisest ehk sellest, kuidas pagulasi vastu võtta.  Õpetame siia saabujatele selgeks eesti keele, seletame neile meie tavasid, anname  lastele hariduse ja vanematele tööd.  Kui meie neist lugu peame, teevad ka nemad seda.

Soovin, et kooseluseaduse rakendusosa arutelul ei solvata mitte kedagi ei siin saalis ega ka komisjoni istungil. Seadus ise on ju vastu võetud. Meie ülesanne ei ole hinnata, kas seadust on vaja. Meie ülesanne on viia sisse muudatused õigusaktidesse tulenevalt juba vastu võetud seadusest. Ja kui Riigikogu selle töö tegemata jätab, siis pole vaja imestada, kui näiteks Riigikohus meid selleks kohustab.

Me ei tohi hetkekski unustada, et Euroopas, meie lähedal käib sisuliselt sõda. Tegelikult  sama konflikt  avatud ja suletud maailmanägemuste vahel. Vaherahu, millest üks pool kinni ei pea, ei ole seda sõda lõpetanud. See nõuab meilt suuremat panustamist riigikaitsesse, aktiivset välispoliitikat. Loodetavasti ka selles Riigikogu koosseisus valdavalt kõikide saadikurühmade üksmeelsete otsuste alusel.

Kasutan võimalust ja tänan  kõiki , nii endiseid kui tänaseid riigikogu liikmeid ja ka meie ametnikke, kes siiralt ja sageli oma muude kohustuste kõrval on panustanud Ukraina, Moldova ja Gruusia paremasse tulevikku. Mu väga kindla veendumuse alusel, oleme meie koos Läti ja Leedu sõpradega need, kes suudavad mõista ja muule maailmale selgitusi jagada.

Siia sõnavõttu ei mahtunud kümneid muid muresid, mida oleks olnud teiega ajakohane jagada. Palgavaesus, olukord põllumajanduses ja riigiettevõtete juhtimises, haldusreform ja palju muud, kus elu nõuab meilt konkreetseid tegusid.  Aga saame nendest rääkida töö käigus, nagu tavaks öelda.

Austatud kolleegid rahvasaadikud! Loodan, et Riigikogu valimised on nüüd, tänaseks päevaks, saanud läbi. Teil seisab ees palju tööd, raskeid valikuid ja ka väga raskeid valikuid. Soovin teile edu, koostöövalmidust, lugupidamist kolleegide vastu. Tänan.

 

Tagasiside