Austatud Eesti Vabariigi president, lugupeetud Riigikogu liikmed, põhiseaduslike institutsioonide esindajad, Vabariigi Valitsus, ekstsellentsid, külalised! Mu daamid ja härrad!
Tervitan Teid taas meie riigi tähtsaimas saalis, mis sel sügisel alustab oma kaheksakümne viiendat eluringi. 1922. aastast, mil see hoone ja see saal valmis said, on meie riik üle elanud nii mõndagi. See saal on näinud ja koos eesti rahvaga üle elanud meie pöördelise ja dramaatilise ajaloo.
Meie, Riigikogu liikmed, ei tohiks siin saalis teha ühepäevaotsuseid. Me ei tohiks kunagi valida kergema vastupanu teed. Rahva esindajatena on meil kohustus tajuda oma seljataga seda pikka aega, kust me tuleme, ja näha ees veel pikemat aega, kuhu me läheme. Me peame tajuma oma otsuste määravat mõju selle riigi ja selle rahva elujõule, kes on meid usaldanud. Paraku igakord me pole seda suutnud.
Hea Riigikogu!
2006. aasta lõppev suvi on olnud kuum nii mitmeski mõttes. Mõnes paikkonnas purunesid kuumarekordid. Juhtus traagilisi õnnetusi, mille sagedus ja rohkus peab panema meid kõiki mitte üksnes mõtlema, vaid ka tegutsema selles suunas, et kurb statistika väheneks.
Tundub, et ühiskonnas kipub liiga palju valitsema ärapanemise vaim ja üksteise halvustamine. See suhtumine leiab lõpuks väljundi ka maanteedel vohavas liikluskultuurituses.
Kolleegid, ma kutsun teid üles mõtlema, kas see on tõesti nii. Ja tegema sellest järeldused. Siseriikliku julgeoleku suurendamist ja selleks vajalike õigusaktide täiendamist pean lähiaja parlamentaarses tegevuses meie peamiseks prioriteediks. Kuulugu siia alla siis päästjate, politseinike, kasvatajate, õpetajate või riigiametnike vajaduste otsustav lahendamine ja hariduse tõeline väärtustamine.
Lugupeetud Riigikogu!
Täna on 11. september. Te mäletate, mis toimus viis aastat tagasi, kui maailm seisis silmitsi organiseeritud enesetaputerrorismi põhjustatud katastroofiga Ameerika Ühendriikides. Pärast seda on maailm muutunud vähem turvaliseks.
Kuid vastuseis terrorismile ja orienteeritus koostööle on pärast seda suurenenud, samuti on tõusnud poliitikute vastutuse koorem.
Olgu positiivseks näiteks Eestis maikuus toimunud Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee liikmesriikide spiikrite konverents 300 osavõtjaga. See konverents oli Eesti riigile märgilise tähendusega – veel kunagi varem polnud meid oma töise külaskäiguga austanud sedavõrd arvestatav kvoorum Euroopa ja kogu maailma juhtpoliitikuid. See oli meie riigile otsene ja vaieldamatu tunnustus. See konverents õnnestus meil hästi. Eestist levis väljapoole sõnum: me oleme 15 aastaga taastanud oma koha Euroopas, kus riikidevahelistes suhetes etendavad parlamendid üha mõjusamat rolli.
Samas on meil ka uus töösuund – Riigikogu on käima lükanud arengukoostöö Gruusia ja Moldova parlamentidega. Teatavasti on Eesti võtnud endale koostöös Balti ja Skandinaavia riikidega vastutusrikka osa Gruusia abistamise koordineerimisel. Kuid me oleme valmis kavandama laiemat tööalast suhtlust ka Balkani riikides ja Ukrainas. Ei ole liigne veel kord rõhutada: mida avaram on Euroopa heaolu, turvalisuse ja demokraatia vöönd, seda kindlam on meie homne päev.
Austatud Riigikogu!
Alustame täna selle koosseisu viimast hooaega. Me asusime tööle 2003. aasta kevadel, toetudes märkimisväärselt uuenenud kodukorraseadusele. Mitme hea uuenduse hulgas hakkas seaduste väljatöötamise protseduur toimima eesmärgipärasemalt.
Selle koosseisuga oleme teinud ka kodukorda täiendusi. 2004. aastal viisime sisse suurema muudatuse selleks, et Riigikogu saaks Euroopa Liidu otsustusprotsessis kaasa rääkida. 2005. aastal lõime uue menetlusliigi – Riigikogu taotluse Riigikohtule anda selgitusi põhiseaduse tõlgendamise kohta. Kuid, head kolleegid, see töö ei lõpe iial – parlamentarismi saab ja tuleb arendada jätkuvalt.
Käesoleva koosseisu kiituseks tuleb otsesõnu välja öelda, et sedavõrd sotsiaalseid otsuseid pole eelmised koosseisud nii suures mahus langetanud. Kui taasiseseisvumise järgsed esimesed parlamendid töötasid suure hooga meie ja Euroopa Liidu seaduste ühtlustamiseks ja teenisid Euroopa Liiduga kiire ühinemise eesmärki, siis Riigikogu X koosseis on vastu võtnud seadused, mis on tõstnud esile eesti inimese ja temale väga lähedased sotsiaalsed huvid: märgatav pensionitõus, tasuta koolitoit, emapalk, tulumaksusoodustused lastega peredele.
Palju on veel pooleli. Kuid kolleegid! Eesti inimene on näinud, et kui Riigikogu tahab, suudab ta leida üksmeele ka otseselt inimlähedaste otsuste vastuvõtmisel.
Austatud kolleegid!
Nagu me kõik teame, jätkub ka probleeme. Esimene – meile heidetakse ette seaduseelnõude hulga vähenemist. Et me justkui teeme vähem tööd kui varem. Aga ükskord pidi see juhtuma! Me ei tööta ju konveieril ega tee tükitööd. Ütlesin juba eespool, et seoses Euroopa Liidu ja ka NATO liikmeks astumisega oli tõesti vaja meeletut tempot.
Kuid nüüd on meil võimalik seaduseelnõudesse rohkem süveneda. Me keskendume – kui kirjanduslikult väljenduda – hoolitsusele seaduste parema kvaliteedi eest. Seaduse esmane eesmärk on ju tema toimimise võime ühiskonnas.
Teise probleemina näib mulle, et me ei ole seni piisavalt otsinud ega leidnud, kuidas sisukamalt arutada neid ühiskonna valupunkte, mis on küll seadusloomega seotud, kuid mis väljuvad ühe eelnõu raamidest ja mille aruteludes peaks enam kostma asjatundjate ja tippspetsialistide hääl. Pean silmas visioone riigi arengust, keerukamaid ühiskondlikke või miks mitte ka majanduslikke probleeme: energeetikat, noore põlvkonna kasvatamist, tervishoidu, regionaalpoliitikat ja palju teisi valusaid kohti, mis on täna ühiskonna terava tähelepanu all.
Võimalik, et selleks tuleb kodukorras ettenähtud arutelu vorme kohendada, edasi arendada või koguni uusi luua. Paljud meist on osalenud Valge Saali foorumitel, kus arutatakse mõnd kindlat teemat. Usun, et kinnitate koos minuga – need sügavuti minevad käsitlused on olnud sisukamad kui mõnigi diskussioon siin saalis.
Nüüd minu jaoks kõige raskem teema. Minu meelest vangub Eesti parlamendi kui institutsiooni üks põhiline alustala – Riigikogu koosseis ise. Ma ei mõtle loomulikult kedagi personaalselt, kuid midagi tuleb ette võtta Riigikogu liikmete erakordselt kiire ja sagedase vahetumise suhtes. Ma olen sellest varem rääkinud, olen ajakirjanduse käest sellepärast nahutada saanud, kuid ma räägin sellest täna ikkagi veel. Selles koosseisus on meil vahetunud 70 Riigikogu liiget. See ei ole normaalne. Riigikogu liikme staatuse ja prestiižiga ei ole ühiskonnas kõik korras.
Omalt poolt saab Riigikogu X koosseis ulatada järgmisele koosseisule läbitöötatud ettepanekud Riigikogu liikme staatuse kohta. Need ettepanekud peavad saama fraktsioonide esindajate toetuse. See töö peab veel jätkuma. Pealegi nõuab nimetatud teema ühiskonnas laiemat arutelu, selgitusi ja sügavamat läbimõtlemist.
Positiivse poole pealt on meil põhjust tänada Vabariigi Presidenti tihenenud koostöö eest Riigikoguga. Eriti pean siin silmas president Rüütli kohtumisi Riigikogu komisjonidega ja fraktsioonide esimeestega. Hindan sellist töökorraldust väga heaks mitte ainult presidendi ja Riigikogu, vaid ka teiste põhiseaduslike institutsioonide – riigikontrolöri, õiguskantsleri, Riigikohtu esimehe ning Riigikogu vahel.
Head kolleegid!
Hetkel kõige päevakajalisem teema riigis on kahtlemata presidendi valimine. Riigikogu esimehe seisukohalt hindan ma 28. ja 29. augustil toimunud hääletusvoore selliselt, et Riigikogu ei saanud oma tööga hakkama. Kui ma rääkisin võimalikust üksmeelest ja lahenduste ühisest otsimisest, siis siin Riigikogus me seda paraku ei näinud.
Kolleegid, me siiski ei kuulanud üksteist ära. Igal poliitilisel jõul oli parlamendis tol hetkel õigus käituda nii, nagu põhiseadus, Vabariigi Presidendi valimise seadus ja Riigikogu kodukord seda võimaldavad. Rõhutan, see õigus on igal poliitilisel jõul, igal erakonnal.
Meil kehtib põhiseadus, mis ütleb üheselt, et Vabariigi Presidendi valib Riigikogu ja kui kolmes voorus ükski kandidaat kahte kolmandikku Riigikogu koosseisu toetust ei kogu, läheb valimine valimiskogusse. Eestis valitakse presidenti neljandat korda, millest kolmel on otsuse tegemine vastavalt põhiseadusele usaldatud valimiskogu kätte. Kehtiv süsteem on ennast õigustanud, sest president on ju valitud. Kuid tunnistame –
kehtiv valimiskord on Riigikogu kui institutsiooni tähendust teenimatult vähendanud, et mitte öelda alandanud.
Mis puutub valimiskorra muutmisse, milleks on tunda ühiskonna suurenenud survet, siis Riigikogu X koosseis, see tähendab meie siin saalis, saame tulla presidendi valimise seaduse juurde tagasi – tuletan meelde, et seda eelnõu on Riigikogus menetlusse antud juba kolm korda ja sellest sai, nagu te mäletate, ka president Lennart Meri seadusandlik testament. Praegugi seisab üks eelnõu 91 SE, sisse antud 71 toetaja allkirjaga, ja ootab oma saatust. Me näeme, et suur hulk tööd on tehtud, aga seaduse lõplik muutmine on olnud Riigikogu mitmele koosseisule hiiglama raske!
Riigikogu käes on võimalus muuta presidendi valimiskorda, arvestades valijate tahet ja kokkuleppeid erinevate poliitiliste jõudude vahel. Kui kaks järjestikust Riigikogu koosseisu kiidavad muutuse heaks, leiab lahenduse 15 aastat ühiskonnas rahulolematust põhjustanud probleem. Täna aga läheme koos kehtiva põhiseadusega vastu 23. septembril toimuvale valimiskogule.
Lugupeetud Riigikogu, austatud külalised!
Meil on hea traditsioon alustada Riigikogu sügisistungjärku pidulike kõnedega juba kümnendat aastat järjest. See on kena järjepidevus. Kutsun teid üles asuma Riigikogu liikme tänuväärsele tööle, mille eesmärk on – ma ei kahtle selles – meie kõigi ühine huvi – eesti inimese parem elu Eestimaal. Soovin sellele koosseisule veel jäänud kuue kuu jooksul tervist ja jõudu! Loodan, et vaatamata eesseisvale pingelisele valimiskampaaniale jätkub meis riigimehelikkust ja säilib Riigikogu töörütm.