Kõne Tartus.

Head kohalviibijad ja mõttekaaslased!

Täna 84 aastat tagasi allkirjastati Tartu rahu. Tänu Eesti sõjameeste edukale tegevusele tunnustas Nõukogude Venemaa lõplikult iseseisvat Eesti riiki. Kui iseseisvusmanifestiga pandi alus Eesti iseseisvusele, siis Tartu rahuga see pitseeriti.

Eestlane otsustas vaba ja demokraatliku riigi kasuks ning alustas esimest korda üles ehitama oma riiki. Kahjuks osutus see aeg ajaloo poolt väga lühikeseks. Kaks kahekümnenda sajandi kõige mustemat jõudu ”” kommunism ja fašism”” hävitasid vaba ja demokraatliku Eesti riigi. Saabus pea viiskümmend aastat kestnud okupatsiooniaeg.

Kuid Eesti rahvas tõestas, et vabaduspüüe on tema südames, see ei ole kadunud ja 20. augustil 1991 taastas Eesti rahvas jälle iseolemise, isetegemise tee, et olla vaba demokraatlik riik. Meil kõigil on suur vastutus nende noorte ja vanade Eesti inimeste ees, kes võitlesid Eesti riigi eest ja kellest paljud andsid selle eest kõige kallima – oma elu.

Meie tugevus on meie veel värske valu sellest ajast kui meil polnud iseseisvust. Iga päev, kui näeme lehvimas sini-must-valget lippu, teame, mida tähendab vabadus ja iseseisvus, ja teame, mille võime kaotada. Meie kohus on rääkida sellest ka meie tulevastele põlvedele, kes sündinud juba vabas Eestis. Meie vabadusetahe ei tohi devalveeruda ja peab jääma pühaks.

Ainult vaba rahvas vabal maal saab olla õnnelik. Tuletaksin siin meelde meie hõimuvenna ungarlase Sandõr Petöfi väikest luuletust:

Armastus, vabadus need on mu igatsus

Elu ma ohverdan Sinu ees vabadus,

Ohverdan armu ma Sinu ees – vabadus

Paljud noored mehed nagu ”Nimed marmortahvil” kangelased ei jõudnudki armastada ja olla armastatud, vaid ohverdasid oma elu vabaduse eest, meie Eesti riigi eest. Mälestagem siis täna neid võitlejaid ”” nii rindemehi kui diplomaate-poliitikuid, kes meile 84 aastat tagasi saavutasid Eesti Vabariigi.

Teisalt on selge, et kaasaegses maailmas on jõude, mis ei taha mitte mingi hinna eest meelde tuletada Tartu rahulepingut ja nimetavad seda väärtusetuks paberiks. Samamoodi nagu püüdis vastaspool Tartu rahu kõnelustel ähvarduste saatel meie vankumatut tahet mõjutada, kõlavad ka täna meie suunas süüdistused, alusetult küll, kuid järjekindlalt. Olgu need meile alaliseks hoiatuseks ja hoidku meid pidevalt valvsana.

Oma kõnes Asutava Kogu ees andis meie rahuläbirääkimiste esimees Jaan Poska tulemustele üldiselt positiivse hinnangu. Ta iseloomustas lepingut kui õiglast dokumenti, mitte sugugi kui lepingut, kus üks pool tänu võidule teist armetult pitsitab eesmärgiga vastast veelgi nõrgestada.

Nõukogude Venemaa sõja kaotuse põhjus oli sisemine nõrgestatus, kuid sõjaliselt olid punased valgeid juba võitmas. Meie poliitikud mõistsid tollal läbirääkimistel ja hiljem Asutavas Kogus lepingu ratifitseerimisel, et ainukene võimalus Venemaaga naabritena eksisteerimiseks on olla pragmaatilises, läbipaistvas ja ettevaatlikus koostöös. Venemaal on alati ja jäävad püsima jõud, mis unistavad suurest ja võimsast, lahutamatust maast.

Arvan, et selle hinnangu üle on meil oluline mõelda ka täna suhetes selle maaga. Sest mõisteti juba tollal, et rahuleping ei anna veel lõplikke garantiisid. Töö alles algas ja aeg näitas, mida Nõukogude Liit Eestist arvas.

Olles tänavu saamas Euroopa Liidu liikmeks on mul heameel märkida, et astume nende riikide hulka, mis austavad ja hindavad demokraatlikke põhimõtteid, neid põhimõtteid, mille aluseks sai ka Tartu rahuleping.

Me võime täna rääkida ja arutada põhiseadusemuudatusi, mis on äärmiselt tõsine ja mingil hetkel vast ka vajalik samm, kuid Tartu rahuleping on ja jääb selleks dokumendiks, mis meile kinnitab igaveseks Eesti olemuse kindla, demokraatliku rahvusriigina.

Riigikogu pressitalitus