Austatud Riigikogu, lugupeetud Vabariigi President, peaminister, põhiseaduslike institutsioonide juhid, valitsuse liikmed, ekstsellentsid! Daamid ja härrad!

 

Mul on au ja heameel siin täna teiega olla, et jagada mõtteid ajaloost ja tänapäevast. On ime, et meil on oma riik, tohutult suur ime on see, et me saime selle endale tagasi ka pärast seda, kui olime oma riigi pikaks ja lootusevaeseks ajaks kaotanud. 

 

1919. aasta 23. aprillil, jüripäeval, kui Vabadussõda veel käis, ja Eestimaa pojad alles võitlesid meie riigi eest, tuli kokku Asutav Kogu, mis valiti vabalt ja demokraatlikult. Kõigi poliitiliste jõudude omavahelise mõõduvõtmise tulemusel said Asutava Kogu koosseisu kaheksa partei või rühma esindajad.

 

Eesti esimese legaalse esinduskoja ülesanne number üks oli kaevata kraav ja valada sellesse riigi juriidiline ja poliitiline vundament. Selleks said: põhiseadus, maaseadus, avalike algkoolide seadus, ratifitseeriti Venemaaga sõlmitud rahuleping. 

 

Asutav Kogu lõpetas oma tegevuse 20. detsembril 1920. Selle maja valges saalis toimunud viimasel istungil oma tegusid üles ei loetud. Istungit juhatanud abiesimees Julius Seljamaa pöördus saadikute poole lühidalt: “Mul on au Asutavale Kogule teatada, et Riigi Teatajas, mis täna, 20. detsembril ilmus, on avaldatud Riigikogu valimised ja koosseis. Sellega lõpetan Asutava Kogu koosoleku ja Asutav Kogu lõpetab tänase koosolekuga oma suure ja vastutusrikka töö“.

 

Nagu on kirjutanud üks Asutava Kogu liikmetest, Aleksander Veiderma – Põhiseaduse aluseks jäi, et riikliku võimu allikas on rahvas. Rahvas, kes ei saa otseselt valitseda ja juhtida, vaid ta võib seda teha oma esindajate kogu – parlamendi – kaudu.

 

Riigikogu loodi kõikvõimsana: ta määras ametisse valitsuse, mille ta võis soovi korral kukutada, ta kehtestas seadused, mis ei  vajanud mingit kinnitamist, ta määras kõrgema kohtuorgani – Riigikohtu. Riigikogu ennast ei olnud võimalik laiali saata.

 

Need ideaalid said küll sõnastatud, kuid me teame, mil määral õnnestus neid meie riigi esimesel lühikesel iseseisvusperioodil valitsenud rahvaesindajatel ja neilt volitused saanud 23 valitsusel ellu viia. Nagu praegu, nii ka siis seisti silmitsi raskete majanduslike oludega, vajati otsuseid, mis vähendanuks kodanikele riigi poolt pakutavat. Kahjuks me näeme, et ei tunnetatud poliitilisi piire. Neist mindi üle ja valitsuskriise ning –vahetusi tuli ette omajagu. Armastati võimu ja tehti riigi arvelt kompromisse.

 

Ka siis ei suutnud erakondade liidrid tõusta kõrgemale erakonna valimisteesidest, ka siis võideldi ainult oma valijate huvide eest. Ka siis ei olnud ühelgi erakonnal parlamendis piisavat enamust, kaubeldi valitsusprogrammi ja eelnõude üle. Ka siis sõlmiti selleks kokkuleppeid. Ka siis süüdistati killustatuses proportsionaalset valimisviisi, kuid saadi aru, et see on parim võimalik. 

 

Abraham Lincoln on defineerinud demokraatiat kui valitsemist mitte ainult inimeste kaudu, vaid samaaegselt inimeste jaoks. Meil kehtiv enamusdemokraatia mudel, koos minimaalselt võitvate koalitsioonidega, ei ole täiuslik – seda on nimetatud isegi ebademokraatlikuks, kuna selle kõrval sõidab paljuräägitud hääletuste „teerull“, mida on ka siin saalis nimetatud kummitempliks. Enamuse rull hakkab sõitma vähemusest üle kohe pärast seda, kui tint koalitsioonileppel kuivab. Sõltumata sellest, kes on parasjagu opositsioonis, kes koalitsioonis.

 

Ma küsin: kas konsensusdemokraatia oleks Eestile parem variant? Me saame vastuse läbi teise küsimuse – kas vähemusvalitsus suudaks praegusel keerulisel ajal riiki efektiivselt valitseda? See vastus on üsna tõenäoliselt „ei“.

 

Lugupeetud kuulajad!

 

Sel aastal on ees kahed valimised, seda olukorras, kus Eesti ja ümbritsev maailm on keerulises majandus- ja finantssituatsioonis. Meie poliitiline eliit peab vabanema ebasiirusest tegeliku olukorra kirjeldamisel ning passiivsusest sellest väljapääsu otsimises ja eesmärkide sõnastamisel. 

 

Meie eliidi ja eriti poliitilise eliidi enesehinnang on kõrge, kuid poliitiline eliit ei määratle ennast küllalt jõuliselt selle vastutuse kandjana, milleks rahvalt mandaat on saadud. 

 

Veelkord: meie riigi püsimajäämine ei ole iseenesestmõistetav.  Praegune kriis ei lähe mööda iseenesest, ainult aeg ja võimalused mööduvad iseenesest. 

 

Eesti inimesed on meid usaldanud olema instrument, mille kaudu ta ennast juhib.

Eesti vajab praegu edasiminekuks kiireid otsuseid, mis tagavad inimestele töökohad, peredele turvatunde ning tasakaalu riigi rahakotis. Need väärtused on kindlasti olulisemad erakonna või iseenda populaarsusest. Olgu meil jõudu seda meeles pidada! .

 

Ilusat parlamendi juubelit meile kõigile ja kogu Eesti rahvale!

 

Riigikogu pressitalitus