Riigikogu esimehe Ene Ergma kõne Eesti Vabariigi aastapäeval 24. veebruaril 2009
Oleme taas siin Toompea lossi õues, et tähistada Eesti riigi sünnipäeva.
Meie kodune Eesti on koos muu maailmaga jõudnud keerulisse olukorda. Usaldamatuse pisik on levinud maailma finantsvereringest majandusse, põhjustades palavikku, mille ravimine nõuab tublisti aega.
Tagantjärele on lihtne nentida, et poliitiline eliit pidanuks olema lubadustes tagasihoidlikum. Tõusuajal on kerge palju lubada ja mitte mõelda riigi jätkusuutlikkusele. Täna, majanduslanguse ajal, liigub see “praktiline populism” vaikselt oma surma poole, sest riigi rahakoti suurus ei sõltu valimistel antud lubaduste suurusest, vaid majanduse efektiivsest toimimisest.
Maarjahein andis vanade eestlaste riietele hea lõhna ja peletas eemale koid, et riided terveks jääksid. Eestlased teadsid, et maarjaheinaga tuleb olla mõõdukas, sest maarjaheina mürk on suures koguses ohtlik.
Me saame praegu kõik koos õppetunni, et majanduskasv ei tohi tugineda eufooriale. Me oleme saanud õppetunni, et elame maailmas, kus kõik on üksteisega seotud ja kõik, mis toimub meist tuhandete kilomeetrite kaugusel, mõjutab meid juba järgmisel
päeval. Riik peab olema tark. Headel aegadel ei tohi kulutusi kiiresti
kasvatada, vaid tuleb raskemateks päevadeks raha kõrvale panna. Ka vigadest tuleb õppida, et olla homme targem kui täna. Õppima peab iga inimene ja iga organisatsioon, õppima peab ka meie riik, et tulla toime muutuva maailmaga. Õppida, õppida, õppida, nagu ütles Hugo Treffner ammu enne Leninit. Me peame kogu aeg õppima.
Täna on aeg mõelda, kuidas aidata endast nõrgemaid. Mõelgem oma vanemate ja vanavanemate peale. Mõelgem oma laste peale. Riik ja rahvas suudab edasi minna ainult siis, kui üksteist toetame. Meie riik ei kesta, kui sellesse suhtutakse ükskõikselt. Meie riik ei ole valmis, see ei saa kunagi valmis. Nagu aednik, kes hoolitseb oma aia eest, peame meie hoolitsema oma riigi eest iga päev, iga tund, iga minut.
Meie kõigi kohus on nendele küsimustele vastata, sest kui hoolime oma riigist, kui tahame olla aednikud, kes loovad meie kultuurikeskkonda, on meil lootust. Läbi meie ajaloo on meie vankumatu otsus OLLA hoidnud meid hävimisest.