Riigikogu esimehe Ene Ergma avakõne Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoja ning eakatele teenuseid ja pikaaegset hooldust pakkuvate asutuste juhtide Euroopa assotsiatsiooni 13. kongressil

Kongressist võtab osa ligi 400 delegaati 18st Euroopa Liidu liikmesriigist.

Austatud kongressi juhataja, austatud osalejad!

Mul on heameel tervitada teid Eestis, Tallinnas!

Teemad, mida te arutate kolme päeva jooksul, on väga suureks väljakutseks kõikidele arenenud riikidele. Meditsiini edusammud ja töö iseloomu muutumine, see tähendab füüsilise töö osakaalu tunduv vähenemine ning tarkade automaatide rakendamine füüsiliselt raske töö tegemisel, on viinud selleni, et inimese keskmine eluiga on jõudsalt kasvanud. Elanike keskmine eluiga on saanud ju riigi sotsiaalse heaolu üheks indikaatoriks.
Teisalt aga on arenenud riikides sündivus enamasti madal, st väheneb noore värske tööjõu turule tulemine. Siit tuleneb ka küsimus kuidas suudab ühiskond ülal hoida üha kasvavat vanemaealiste hulka.

Rahvastiku vananemist võib vaadelda nii negatiivsest kui positiivsest küljest.
Olen oma esinemistes korduvalt (viimati parlamendi sügistungjärgu avakõnes) tõstnud üles teema positiivset külge – vanemaealised on kogemustega, tasakaalukas, heade suhtlemisoskustega ja lojaalne tööjõud. Ühiskond peab uut olukorda teadvustama ja sellele adekvaatselt reageerima.

Kui jagame vananeva ühiskonnaga kaasnevate lahenduste suunad 2 gruppi – 1)inimeste pikaajaline osalemine tööhõives ja 2) teenused abivajajatele – siis näeme, et mõlemas on olulisel kohal kaasaegse tehnoloogia kasutamine.

Kuidas saavutada, et inimesed oleksid valmis võimalikult kaua osalema tööhõives?
Eesti Teaduste Akadeemias, kuhu ma kuulun, naljatati veel mõne aasta eest, et mehed, kes soovivad kaua elada, peaksid pürgima teaduste akadeemia liikmeks. Nimelt olid siis peale minu kõik akadeemikud meessoost ja nende keskmine vanus lähenes jõudsalt 80le.
Aga tõsisemalt – see nõuab tervise eest hoolitsemist alates tervislikust elukeskkonnast, mõõdukast sportimisest, kõrgel tasemel meditsiiniabist jne.
Ja kindlasti tähendab see ka pidevat õppimist, et osata rakendada kaasaegseid teadmisi. Oma roll on siin nii inimestel endil, riigi – ja erasektoril.

Arenenud riikides ei ole mõeldav, et ei kantaks hoolt nende eest, kes sellega ise enam täies mahus toime ei tule. Kuidas seda ülesannet kõiki tingimusi arvesse võttes võimalikult hästi lahendada ja missuguste kaasaegsete tehnoloogiate rakendamine hõlbustaks vanemaealiste toimetulekut?
Hoolekandeteenuste osutamiseks uute võimaluste arendamine toimub pidevalt. Nii hooldusasutustes kui koduses hoolduses on suuresti abiks internetipõhised lahendused, mis hõlbustavad kodanike suhtlemist ja asjaajamist nii riigiga kui eraettevõtetega. Eesti inimestel on võimalik teostada erinevaid toiminguid mistahes kohas, kus on arvuti ja internet. Vaid mõned näited, mis kõigi elanike, kuid kahtlemata iseäranis vanemate inimeste elu lihtsamaks teevad on digiallkirja kasutamine, e-pangandus, digiretsept.

Loodan väga, et te leiate uusi ideid ja lahendusi vanemaealisusega kaasnevatele probleemidele. Soovin jõudu ja edu kõigile kongressist osavõtjatele.