Tänasel Riigikogu täiskogu istungil toimus sotsiaalkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste vaimse tervise olukord ja arengusuunad“ arutelu.
Ettekandega esinesid sotsiaalkomisjoni liige Tanel Kiik, Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi kliinilise psühholoogia professor, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Kirsti Akkermann, Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht, laste- ja noorukite psühhiaater Madis Parksepp ning Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Anniki Lai.
Sotsiaalkomisjoni liige Tanel Kiik juhatas arutelu sisse märkides, et laste vaimse tervise olukord Eestis on tõsine ning abi vajavate noorte arv kasvab kiiremini, kui süsteem neile tuge pakkuda suudab. Ta viitas 2022. aasta andmetele, mille järgi koges vähemalt kahenädalasi depressiivseid episoode 45 protsenti tüdrukutest ja 23 protsenti poistest ning suitsiidimõtteid vastavalt 30 protsenti ja 14 protsenti noortest. Kiik märkis samas, et teadlikkus vaimsest tervisest on suurenenud ja abi otsimisega seotud stigmad on vähenenud. Ta rõhutas, et laste vaimne tervis ei sõltu üksnes tervishoiusüsteemist, vaid ka kodusest keskkonnast, koolist, kogukonnast, sotsiaalsetest suhetest ja laiematest ühiskondlikest tingimustest. Eraldi tõi ta probleemidena välja koolikiusamise, suure õpikoormuse, keerulised peresuhted, sotsiaalmeedia mõju ning ebavõrdsuse abi kättesaadavuses.
Kiik toonitas, et laste vaimse tervise toetamisel tuleb senisest enam keskenduda ennetusele, varajasele märkamisele ja õigeaegsele abile. Positiivse arenguna nimetas ta eile Riigikogus esimese lugemise läbinud vaimse tervise varajase abi eelnõu. „See tähendab, et tõenduspõhist tuge saab pakkuda juba esimeste või kergemate sümptomite ilmnemisel, enne kui mured süvenevad ja on vaja juba keerukamat ravi. Oluline on ka see, et uus lahendus võimaldab kaasata senisest rohkem erineva ettevalmistusega spetsialiste, hoides samal ajal jätkuvalt kõrgel sekkumiste tõenduspõhisuse ja kvaliteedi,“ sõnas Kiik, kuid nentis, et selle väljatöötamine on võtnud liiga kaua aega. „Esimestest ettevalmistustest teenuse käivitamiseni kulub viis-kuus aastat. Aga ühe väikese lapse elus on see väga pikk aeg,“ tõdes ta.
Ühtlasi rõhutas Kiik vajadust parandada koolipsühholoogide ja teiste tugispetsialistide kättesaadavust, tugevdada spetsialistide järelkasvu ning tagada valdkonnale pikaajaline rahastus. Kõne lõpetas üleskutse käsitleda laste vaimset tervist valdkondadeülese prioriteedina, et iga laps saaks vajalikku abi õigel ajal sõltumata pere majanduslikust olukorrast või elukohast.
Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi kliinilise psühholoogia professor, kliiniline psühholoog-psühhoterapeut Kirsti Akkermann rõhutas oma ettekandes, et lapsepõlv ja noorukiiga on vaimse tervise seisukohalt otsustava tähtsusega, sest suur osa psüühikahäiretest kujuneb välja juba varases eas. Ta märkis, et 30 protsenti vaimse tervise häiretest avaldub enne 14. eluaastat, 50 protsenti enne 18. eluaastat ning 60 protsenti enne 25. eluaastat. Professor tõi esile, et levinumad häired, sealhulgas ärevushäired, depressioon, käitumisraskused ja söömishäired, sõltuvad suurel määral keskkonnast ning ravimata probleemid suurendavad järgmiste psüühikahäirete tekkimise riski.
Akkermann tõi esile, et lapse ja nooruki aju suur plastilisus loob eriti soodsa võimaluse varajasteks sekkumisteks, sest selles vanuses kujunevad õpioskused, sotsiaalsed oskused ja toimetulekumehhanismid. Tema sõnul peab tõhus ennetus keskenduma nii riskitegurite vähendamisele kui ka kaitsetegurite tugevdamisele, sealhulgas toetavatele peresuhetele, pädevale vanemlusele, heale eneseregulatsioonile, tugevale enesehinnangule ning kuuluvustundele koolis ja kogukonnas. „Peresuhetes me räägime ka pere sidususest, üldisest ühtekuuluvustundest, aga paratamatult me räägime ka vanemlusoskustest. Vanemlusoskused kujunevad, neid õpitakse. Pädev vanemlus tähendab seda, et lapse igapäevaelu struktuur on ka stabiilsem, rutiinsem, seal on piirid, väga selged rollid ja vastutused,“ selgitas ta.
Akkermann nimetas suurimateks riskiteguriteks laste väärkohtlemise, perevägivalla, vanemate vaimse tervise probleemid, üksilduse, kiusamise, küberkiusamise, kehva majandusliku toimetuleku, ülekaalu ning kahjustava meedia- ja digikeskkonna mõju. Ta rõhutas, et riskid toimivad enamasti koosmõjus ning laste heaolu sõltub suurel määral sellest, kuidas täiskasvanud ise toime tulevad ja millise keskkonna nad lastele loovad. „Lapsed ütlevad seda, et nemad tahaksid, et täiskasvanud saaksid iseendiga hakkama, et vanematel oleks aega nendega tegeleda, et nemad ei peaks jääma täiskasvanute tundepuhangute ja -valingute alla. Põhimõtteliselt oli sõnum see, et palun, täiskasvanud, õppige iseennast reguleerima,“ märkis ta.
Professor leidis, et poliitika peab senisest enam kujundama tingimusi, milles inimesed sünnivad, kasvavad, õpivad ja töötavad, ning liikuma hiliselt sekkumiselt varajasele ennetusele. Ta kutsus üles lõimima tervishoiu-, haridus-, sotsiaal- ja kogukonnateenuseid ühtseks süsteemiks, et tagada lastele ja noortele selge abitee alates esmasest märkamisest kuni vajaduse korral spetsialiseeritud ravini.
Viljandi Haigla psühhiaatriakliiniku juht, laste- ja noorukite psühhiaater Madis Parksepp alustas ettekannet toonitades, et laste ja noorte hea vaimne tervis ei peaks olema üks eraldiseisev eesmärk. „See tegelikult on eeldus ükskõik milliste eesmärkide poole liikumisel või suundade valimisel. Ehk siis see, millest me räägime, on tegelikult võib-olla kõige olulisem eeldus ja allikas, et teised asjad toimiksid ja et teistel asjadel oleks mõte.“
Paksepp nentis, et psüühikahäirete tõttu kaotatud eluaastate arv on väga suur, kuna paljud psüühikahäired algavad nooruses ja väga suur osa neist on kroonilise kuluga ja kestavad kogu elu. „Psüühikahäirete rahaline koormus ühiskonnale on äärmiselt suur, hinnanguliselt umbes kaks korda suurem kui näiteks kõikide kardiovaskulaarsete haiguste rahaline koormus. Jällegi, tõsi, psüühikahäirete puhul me peame arvesse võtma, et kogu koormus ei ole meditsiinisüsteemile. Hinnanguliselt umbes kolmandik on meditsiinisüsteemile, kaks kolmandikku on sotsiaalsüsteem, erinevad tugisüsteemid, hoolekandesüsteemid ja nii edasi,“ selgitas ta.
Psühhiaater leidis, et Eesti on viimastel aastatel teinud mitmes valdkonnas edusamme, sealhulgas vaimse tervise murede märkamises, poliitilises teadlikkuses ning koolide ja sotsiaalsüsteemi tugiteenuste arendamises. Samal ajal tõi ta jätkuvate probleemidena esile abi ebaühtlase kättesaadavuse, suure ravilõhe, spetsialistide puuduse ning pika väljaõppeaja, mis muudab kiirete lahenduste leidmise keeruliseks.
Parksepp rõhutas, et vaimse tervise probleemide kujunemist mõjutavad suurel määral kasvukeskkond, täiskasvanute eeskuju, tervislikud eluviisid, huvitegevuse kättesaadavus ja digikeskkond. Ta kutsus üles rakendama astmelist abi, vähendama projektipõhist lähenemist ning tagama teenustele pikaajalise ja sihipärase rahastuse.
Samuti rõhutas Parksepp vajadust kujundada selged digikeskkonna reeglid ning parandada süsteemide koostööd, et abi jõuaks eelkõige nende laste ja noorteni, kes seda kõige enam vajavad. „Ma näen seda, et meil on sageli väga hõlbus sättumus kuidagi kõike psühhopatologiseerida. On tegemist ebasoovitava käitumisega, kas või kuritegeliku käitumisega, mingite raskustega koolikeskkonnas – me püüame leida sellele alati diagnoosi. See viib süsteemi jälle kurnatuseni, mis tähendab, et spetsialiseeritud psühhiaatrilist abi vajavad lapsed ja noored jäävad abist eemale. Ehk siis mida raskem on psüühikahäire, seda väiksem tõenäosus on, et inimene suudab sellest kadalipust läbi murda ja siis lõpuks seda abi saada,“ märkis ta.
Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Anniki Lai sõnas, et tema ettekande keskne sõnum on, et laste vaimne tervis ei ole ainult tervishoiuküsimus, vaid see kujuneb kõigis poliitikates. Lai tõi esile, et Eesti vaimse tervise valdkonna süsteemne juhtimine on suhteliselt uus ning sisuline areng sai hoo sisse pärast 2020. aastal valminud vaimse tervise rohelise raamatu avaldamist ja 2022. aastal loodud Sotsiaalministeeriumi vaimse tervise osakonna tegevuse algust. Ta selgitas, et senine fookus on olnud kogukondliku abi, esmatasandi teenuste ja varajase sekkumise arendamisel, et inimesed saaksid tuge juba enne eriarstiabi vajaduse tekkimist.
Asekantsler viitas ulatuslikele uuringutele laste ja rahvastiku vaimse tervise kohta, tõenduspõhiste ennetusmeetmete arendamisele ning vaimse tervise valdkonna lisarahastuse suurenemisele. „Juba 2023. aastal ulatus vaimse tervise tegevuse riiklik rahastus 7 miljoni euroni aastas. Pean silmas täiendavaid rahasid, mitte Tervisekassa ja ravikindlustuse eelarvevahendeid. Väga olulised sammud on võetud ette selleks, et arendada välja astmelise abi mudelid, teenuseid, vähesema intensiivsusega psühholoogilisi sekkumisi, selleks et tõepoolest hästi varakult reageerida sümptomitele, mis puudutavad meeleoluhäireid või ärevust. Ja väga oluline samm, mida ka täna on korra mainitud, et Riigikogu menetlusse on jõudnud ka varajase abi seadus, millega me soovimegi pakkuda tõenduspõhist varajast abi ka läbi Tervisekassa rahastuse ja teenuste ostmise edaspidi. Selleks oleme saanud valitsuselt otsuse ka täiendavaks riigieelarvelisteks vahenditeks järgmistele aastatele 6,3 miljoni euro ulatuses, see puudutab järgmist nelja aastat. Nii et oleme kõik väga ootus- ja lootusrikkad, et Riigikogu ka vajalikud otsused teeb ning see raha, see nii vajalik raha ka vaimse tervise abi kättesaadavusse reaalselt tuleb,“ rääkis ta.
Lai rõhutas üle, et lapse vaimne tervis kujuneb eelkõige kodus, koolis, sõprussuhetes ja kogukonnas ning et teenused üksi ei loo vaimset heaolu. Samuti juhtis ta tähelepanu laste vaimse tervise murede sagenemisele, eriti tüdrukute seas, ning tõi välja depressioonisümptomite, üksildustunde ja riskikäitumise leviku noorte hulgas.
Asekantsler pidas keskseks vanemate, õpetajate ja teiste lastega kokku puutuvate täiskasvanute rolli ning rõhutas tõenduspõhiste ennetusprogrammide, sealhulgas vanemlusprogrammide, kiusuennetuse ja kogukondlike tugisüsteemide tähtsust. Ta tõi esile vajaduse tagada teenustele pikaajaline rahastus, laiendada abi kättesaadavust üle Eesti ning vähendada piirkondlikku, sotsiaalset ja majanduslikku ebavõrdsust.
Lai märkis, et abi otsimine ja vaimse tervise teenuste kasutamine on kasvanud, kuid spetsialistide puudus ja teenuste ebaühtlane kättesaadavus püsivad suurte väljakutsetena. Samuti nimetas ta oluliseks varajase abi seaduse vastuvõtmist, kogukondlike teenuste tugevdamist ning erinevate valdkondade paremat koostööd, et laps ei jääks abita asutuste ja vastutusalade piiridel. Kõne lõpetas üleskutse võtta laste heaolu ja vaimse tervise edendamisel vastutus ning teha otsuseid, mis tuginevad andmetele, tõenduspõhisusele ja pikaajalisele vaatele.
Läbirääkimistel võtsid sõna Jaanus Karilaid (I), Madis Kallas (SDE), Irja Lutsar (E200), Mihkel Lees (RE), Anti Poolamets (EKRE), Peeter Ernits, Kadri Tali, Signe Riisalo (RE)
Fotod (laekuvad esimesel võimalusel, autor: Erik Peinar / Riigikogu Kantselei)
Videosalvestist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.