Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson ütles Riigikogu kõnetoolist Eesti-Vene piirilepingute ratifitseerimise seaduseelnõu esimesel lugemisel, et Riigikogus toimub piirilepingute lõpp-hääletus alles siis, kui Venemaa on jõudnud omalt poolt sama kaugele.

„Eesti ja Venemaa kaasaegsed suhted on käinud läbi tõusude ja mõõnade, kusjuures peahoovuseks on kõik see, mis ühel või teisel määral on seotud Nõukogude Liidu lagunemisega. Eriti viimastel nädalatel Ukrainas toimuv kinnitab, et Kremlis püsib jätkuvalt arusaam – Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof ning see tuleb viisil või teisel tagasi pöörata. Selline mõtteviis ei tule kindlasti kasuks suhete seadmisel naabritega,“ tõdes Mihkelson oma kõnes.

Samas märkis ta, et rahvusvahelistes suhetes kehtib jagatud põhimõte, et piirid naaberriikidega on lepingutega kinnitatud. „Seega on piirilepete olemasolu pigem reegel kui erand. Juba 1990ndate aastate alguses mõisteti Eestis, et piirilepingute sõlmimisel Venemaaga on meie julgeolekule positiivne mõju. See aitab suurendada stabiilsust ja ettearvatavust riikidevahelistes suhetes ning välistab võimalikke arusaamatusi ja vääritimõistmisi nii olulisel teemal nagu seda on riikide territooriumid. Selgelt paika pandud ja maha märgitud piir on seega oluline julgeolekut kindlustav tegur,“ rääkis Mihkelson.

Mihkelson ütles, et president Lennart Meri poolt omal ajal viidatud ajaloo võimaluste aken sulgus meie selja taga kui pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal suutsime kiiresti ühineda ja oma iseolemise kindlustada Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumisega.

„Täna oleks meil olnud juba peaaegu võimatu olla sama edukad kui 2004. aastal. Täna näeme, kui keeruline on Gruusial saavutada isegi NATO liikmelisuse tegevuskava ning Ukrainal läheneda Euroopa Liidule. Venemaa kaasaegses välispoliitikas on alati olnud esireas Lääne huvide ja kohaloleku tõrjumine endise impeeriumi ruumis. Viimastel aastatel on see muutunud oluliselt jõulisemaks ning nii Gruusia kui Ukraina puhul pole hoitud tagasi ka konventsionaalse jõu kasutamisest,“ ütles Mihkelson.

Seda taustsüsteemi arvestades on tema sõnul Eesti erinevad valitsused läbi viimase paari tosina aasta keskendunud suhetes Venemaaga väikeste sammude taktikale – lepime kokku seal, kus see on võimalik ning viisil, mis ei kahjusta meie enda huvisid. Üheks selliseks teemaks on läbi aegade olnud ka Eesti-Vene piirilepete küsimus.

Riigikogu väliskomisjon alustas valitsuse poolt 10. märtsil algatatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Eesti-Vene riigipiiri lepingu ja Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelise Narva ja Soome lahe merealade piiritlemise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu (614 SE) ettevalmistamist esimeseks lugemiseks oma 18. märtsi istungil. Eelnõud tutvustas ning komisjoni liikmete küsimustele vastas välisminister Urmas Paet.

Arutelu käigus tõdeti, et tänaseks järsult halvemaks muutunud julgeolekukeskkonnas vajab Eesti kindlalt fikseeritud riigipiiri ning seda sätestavat piirilepet oma naabriga. Samas vajame teadmist, et Venemaa parlamendil on jätkuvalt valmidus 18. veebruaril Moskvas allakirjutatud piirileping ratifitseerida.

Väliskomisjon otsustas konsensusega lähtuvalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest piirilepingu ratifitseerimisprotsessiga edasi minna ja lõpetada 16. aprillil piirilepingute ratifitseerimise eelnõu esimene lugemine. Samuti otsustas väliskomisjon, et esimese lugemise lõppedes liigutakse edasi teisele lugemisele ja ühtlasi lõpphääletusele alles siis, kui ratifitseerimisprotsess on alanud ka Vene Föderatsioonis. See vastab kõigiti ka Venemaa poliitikute varasematele seisukohtadele, mis väljendasid soovi liikuda lõppotsuste suunas võimalikult samaaegselt.

Riigikogu täiskogus peab seaduse eelnõu piirilepingute ratifitseerimiseks läbima kaks lugemist. Vastuvõtmise järel peab seaduse välja kuulutama president.

Tagasiside