Riigikogu keskkonnakomisjoni esimehe Yoko Alenderi sõnul on turbapoliitikaga seotud küsimusi arutatud komisjonis mitmel korral, et olla pidevalt kursis turbaväljade olukorraga. Turba kasutamine ja sooalade seisukord on seotud kliimaeesmärkide saavutamisega.

„Turba kaevandamine on soode üheks kasutussuunaks. Aiandusturvas läheb Eestist 95 protsenti ekspordiks ja panustab Euroopa toidujulgeolekusse. Samas peame tähelepanelikult jälgima missugust survet avaldab loodusele turba kaevandamine, avatud kaevandused on väga suure kasvuhoonegaaside emissiooni allikaks. Peame hoolitsema selle eest, et mahajäetud ja ka värsked ammendatud kaevandusalad korrastatakse,“ selgitas Alender. Ta lisas, et seetõttu on looduskaitse arengukavas sätestatud, et looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida, eelistades turba kaevandamise jätkamist juba kuivendusest rikutud aladel. 

Alender pidas vajalikuks turba tootmisalade korrastamist pärast kaevandamist ehk soode taastamist. Ta tõi esile soode tähtsa veekaitsega seotud funktsiooni, millel on oluline mõju pinnaveekogude äravoolurežiimide ühtlustamisele, suurele veemahutavusele ning looduslikule isepuhastusvõimele, mistõttu on senisest enam vaja hinnata selliste alade kaitse ja kasutamise aspekte. “Turbaalad katavad 22 protsenti Eestimaa pindalast ja on elupaikadeks mitmetele ohustatud liikidele, isiklikult olin negatiivselt üllatunud, kuuldes, et näiteks rabapistrik Eestis enam ei pesitse”.

Keskkonnakomisjoni aseesimehe Andres Metsoja sõnul peame endale selgeks tegema, mis suunas me peaksime edasi minemas nii turba kasutamise poliitikas kui ka metsa kasutamise poliitikas silmas pidades kasvuhoone gaasidega seotud probleemide lahendamist.

„Proportsioonid on vaja selgeks teha, sest kütusena konkureerib turvas paljude teistega, nagu näiteks halupuit, gaas ja kütteõli,“ märkis Metsoja. Ta nentis, et turba põhiliseks eeliseks kütusena tarvitamisel on tema kohalik päritolu ning hea varustuskindlus. Turvas on kõigist kütustest üks soodsamaid ning arvestades kütteks sobiva turba varu, on selle perspektiivsus suur.

Turba kavandamisel tuleb arvestades, et Eestist lähtuv kasvuhoonegaaside emissioon on pindalaühiku kohta küllalt suur ja Eesti on liitunud Pariisi kliimaeesmärkide saavutamise kokkuleppega, siis on oluline liikuda kliimaneutraalsuse suunas. Selle nimel on võimalik vähendada heitkoguseid avatud alade lõpuni kaevandamisega, samal ajal aga maavara säästvalt kaevandada uusi turbaalasid avamata ja taastades loodusliku veerežiimi juba kaevandatud ning kuivendatud aladel. 

Keskkonnaministeeriumi ülevaatest selgus, et turba kaevandamine 2021 seisuga on Eestis 280 turbamaardlat, millele põhimaavaraks on turvas. Hästilagunenud turvast leidub 291 maardlas ja vähelagunenud turvast 220nes. Kaevandatakse 62 maardlas. Turbaalad katavad Eesti pindalalt 22,5 protsenti, millest omakorda 2% toimub tootmine. Kaevandamisloaga turba tootmisalasid on 128, kus on tootjaid 35.  Tootmisalade pindala on 13 tuhat hektarit. Tootmisalad asuvad valdavalt riigimaal, välja arvatud 280 hektarit, mis jäävad eramaadele. Keskmise turba tootmisala pindalaks on 213 hektarit, millest suurim on Lavassaare – Elbu turba tootmisala Pärnumaal pindalaga 2634 hektarit.

Keskkonnaministeeriumi selgitusel järgitakse turba kaevandamisel säästva arengu põhimõtteid, mis on suunatud tasakaaluka ja ökoloogilise suunitlusega tootmisele.

Keskkonnakomisjoni istungil osalesid Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad.

Riigikogu pressiteenistus
Gunnar Paal,
6316351, 51902837
[email protected]
päringud: [email protected]