Ene Ergma tervitus 20. augusti klubi aastakoosolekul.

Väga austatud 20. augusti klubi liikmed.

Head sõbrad!

Tere tulemast taas Toompea lossi. Võibolla mõnest teisest päevast enamgi meie ajaloos on 20. august oma tähenduselt omamoodi tundlik. Ebamugavaid tõlgendusi Eesti ajaloole ei paku vaid naaberriigid, anname pidevalt erinevaid hinnanguid ka ise.

Arutame igal aastal vaata et regulaarselt, kui tähtis on ikka üks või teine päev, millal peaks heiskama lippe või mis päevad andma tööst lausa vabaks. Või milliseid liikumisi, klubisid või ausambaid meil vaja on. Tegu on mõneti loomuliku asjade käiguga. Muutuvad ajad, muutuvad ka hinnangud.

Milliseid seoseid me läbi aegade ka ei looks, ei saa 14 aastat tagasi tänasel päeval toimunut kuidagi üle hinnata. Päris pikalt olete te käinud oma aastapäeva tähistamas just Toompeal, siit kõik ju algas. Võrrelgem seega ühe päeva tõlgendamise asemel väärtuste püsimist.

Ma ei tea, kas te näete praegust Riigikogu sellisena kui 14 aasta eest tulevikku visandasite. Tahan aga väga loota, et iga parlamendiliige tunnetab ka tänasel päeval samasugust vastutust demokraatia ja vaba ühiskonna ees kui teie 20. augustil 1991.

Vabadus ei tohi muutuda rutiiniks, mille põhialustele me enam kunagi ei mõtle. Ka igapäevaelu rõõmude ja murede keskel peame tundma oma minevikku. Paraku mõtleme ajaloole sageli vaid kohustuslikult koolipingis või kui keegi väljastpoolt Eestit seda meelde tuletab.

Ununeda võivad sõnad, aga ununeda ei tohi väärtused. Ununeda võivad teod, aga unustada ei tohi julgust võtta vastutus. Avalikkuse eest võivad olla kadunud küll paljud augustiklubi liikmed, aga sellele vaatamata ei tohi me teid ja teie panust unustada. Ka siis, kui teile pole pühendatud oma ausammast.

Arvan, et teile on aga ausammas täiesti olemas oma ajaloolise vormi ja sisuga, mida meil 20. augusti klubi liikmeteta võibolla praegu sel kujul polekski. Seesama Toompea loss siin!

Palju õnne!