Ergma märkis, et ootab huviga ettekandeid: „Usun, et pea igas valdkonnas paistab asjade seis vaatenurgast ja vaataja asetusest lähtuvalt erinev.“ Konverentsi korraldajad on arvamusel, et arhitektuuripoliitikat tuleks ajada paremini, selle rolli tuleb tähtsustada, sest praegu on arhitektuurikorralduse koordineerimine killustatud, kaootiline ja jagunenud mitmete ministeeriumide, ametkondade ja seaduste vahel. „Kahtlemata määrab meie elukeskkond palju ja küllap on tõene ka see, et reegleid ja seadusi on aeg-ajalt põhjust korrigeerida,“ leidis Ergma.

 

Ergma sõnul võib kodu joonistamist alustada ka korstnast, lapsed on selles üpris osavad. Suurte inimeste puhul eelnevad korstnale seinad, vundament ja eelkõige plaan. Projekt, detailplaneering, üldplaneering, üleriigiline planeering.

 

Erinevalt majaprojektist, mis on täpne ja konkreetne, esitab üleriigiline planeering ka erinevate arengute tõenäosusastme. See planeering on riigi territooriumi ja asustuse arengu kava, strateegiline käsitlemine. Üleriigiline planeering “Eesti 2010” on koostatud planeerimis- ja ehitusseaduse alusel ja selle põhirõhk on tasakaalustatud ja jätkusuutliku ruumilise arengu kontseptsiooni kujundamisele.

 

Kehtiv planeering ütleb, et Eestis kui lähitulevikus kahaneva rahvaarvu ja nappide rahaliste võimalustega riigis on ühiskonna ruumilise toimimise parandamiseks võrdselt tähtsad nii korralduslikud kui ruumilised meetmed. Eesti eri paikade arenguks on olulised töökohad ja elukeskkonna parandamine. Üksnes sooviga ehitada rohkem teid ja kauneid hooneid ei vea välja. Ergma märkis, et ruumilist arengut planeerides tuleb arvestada koha pikemaajalisi vajadusi ja ka omavalitsuse võimekust näiteks omavalitsuste koostööd spordihoonete rajamisel, koolivõrgu korrastamise vajadust ja muid olulisi aspekte. Ergma rõhutas, et planeeringu tegevuskava täitmist tuleb hinnata. Ta tõi näiteks ehitusega seonduva. “Tänaseks on ehitusbuum raugenud ja meil on põhjust järele mõelda, kas selle sektoriga seoses oleks põhjust midagi muuta. Soov endile uut ruumikamat kodu saada kannustas tuhandeid peresid ja innustas arendajaid rajama kiireid põlluprojekte. Nõudlikkus jäi nii arhitektuuriliste lahenduste kui ka ehituskvaliteedi osas tahaplaanile,“ nentis Ergma.

 

Riigikogu esimees esitas retoorilise küsimuse: Kui riik on meie kodu, siis kelle ülesanne on selles korda hoida? „ Lihtne vastus oleks, et inimestel, kes on selleks seatud – planeerimisseadus annab omavalitsustele võimalused otsuste langetamiseks. Kuid see annab ka võimaluse muuta juba kehtestatud planeeringuid, missugune tegevus ei tarvitse alati vastata avalikule huvile,“ leidis Ergma.

 

Seaduste täitmist ja huvirühmade seisukohtade kaasamist kontrollib avalikkus, sealhulgas ka kõik need arhitektid, kes on valmis sellesse panustama – detailplaneeringute aruteludel ja igal muul võimalusel, kus seda pakutakse. „Kas on vaja täiendavat ametkonda või isikut, kes aitaks selles valdkonnas korda pidada?“ küsis Ergma.  Kas me sellisena saame juurde tugeva institutsiooni või institutsiooni, milles hakatakse kohe tonti nägema ja mille otsuste vastu võitlema. „ Usun, et kui alustuseks kõik olemasolevad ametimehed töötaksid nagu avalikkus on nõudnud, siis realiseeruks arhitektuur demokraatlikumalt ning jätkusuutlikumalt. Vähem oleks vastasseise, omakasupüüdlikust, manipulatsioone inimeste ja avaliku ruumiga,“ rõhutas oma kõnes Riigikogu esimees.

 

Riigikogu pressitalitus