Mul on suur rõõm ja au esineda tervitusega Eesti parlamendi Riigikogu nimel selles ajaloolises hoones ja auväärses saalis.

Tuntud politoloog Arend Lijphart on öelnud, et püsiva demokraatia mõõdupuuks on 20 aastat varisemata toimimist. (Kui aastal 1984 oli maailmas vaid 20 demokraatiat, siis 1999. aastal juba 36). Täna möödub täpselt 20 aastat ka Balti keti toimumisest.

Balti kett oli koos teiste murranguliste sündmustega Poolas, Ungaris, Ida-Saksamaal ja mujal üheks otsustavaks doominoklotsiks, mis vallandas revolutsioonilaine ja kommunismi kokkuvarisemise Ida-Euroopas, tuues kaasa piiride avamise Ungari-Austria vahel (23.08), Berliini müüri langemise (9.11) ja sametrevolutsiooni Prahas (20.11).

1991. aastal lagunes NSV Liit, viies külma sõja aegse vastasseisu kadumiseni. Meie, vabanenud rahvad, naudime täna täiel rinnal võimalusi ja turvalisust, mida pakuvad ELi ja NATO liikmelisus. Siinkohal on põhjust tänuga meenutada neid põhimõttekindlaid inimesi nii Washingtonis, Londonis kui mujal tänu kellele see ajalooline murrang võimalikuks osutus.

Tahaksin tsiteerida Suurbritannia ajaloolast Norman Davies’t: “Churchill ütles, et ajalugu kuulub võitjaile. Aga see, mida kirja ei pandud, on palju keerulisem. Mõni mõtleb võidetuile, unustades seejuures, et pärast Teist maailmasõda polnud suure osa Euroopa probleem mitte selles, et kaotajad jätsid kirja panemata oma seisukoha iseenda elajalike tegude kohta, vaid see, et ikestatud ei saanud oma kannatustest kirjutada.”

Piir sõja võitjate ja kaotajate vahel on üsna hägune. Kas need riigid, mida jagas Molotovi -Ribbentropi pakt Nõukogude Liidu mõjusfääri, olid võitjad? Kas näiteks 50 aastat Nõukogude okupatsiooni tõi Balti riikidele sõja lõppemisel loodetud rahu ja vabadust? Viis aastat pärast Baltimaade nn vabastamist saatsid needsamad vabastajad püssiähvardusel Siberisse tuhandeid ja tuhandeid naisi ja mehi, lapsi ja vanureid. Paljud ei tulnud sealt tagasi.

Sel aastal tähistatakse 23. augustit esmakordselt riikliku tähtpäevana kommunismi ja natsismi ohvrite mälestuspäevana. Euroopa Parlament võttis k.a 2. aprillil vastu resolutsiooni, milles mõistetakse “kindlalt ja ühemõtteliselt hukka kõikide totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide toime pandud kõik inimsusevastased kuriteod ja rasked inimõiguste rikkumised”. Resolutsioon nõuab, et 23. august kuulutataks üleeuroopaliseks kõikide totalitaarsete ja autoritaarsete režiimide ohvrite mälestamise päevaks, mida tähistataks väärikalt ja erapooletult.

Molotovi-Ribbentropi pakti teadvustamiseks moodustatud 600 kilomeetri pikkune ja üle miljonit inimest koondav inimkett, mis ulatus Eestist läbi Läti Leeduni – oli oluline teetähis Balti rahvaste koostöös ning tõenäoliselt kõige tuntum solidaarsusakt, mille järgi meid maailmas tuntakse.

Balti keti otsene poliitiline tulem on 8. novembril 1991 asutatud Balti Assamblee – Eesti, Läti ja Leedu Parlamentidevaheline Assamblee. ELi liikmelisus on esitanud BAle uued väljakutsed.

Hea meel on tõdeda, et see on pakkunud eeskuju ja innustust paljudele maailmas. Viimati augusti algul Gruusias Gori linnas. Tunnustusena lisati 30.07 Balti kett UNESCO maailma mälu registrisse (documentary heritage to the Memory of the World Register).

Lugupeetud kuulajad!

Lõpetuseks, ümmarguste tähtpäevade tähistamine ei tohi meid uinutada. Majanduslikult rasketel kriisiaegadel on oht tagasi langeda totalitarismi ja uute majanduslike barjääride poole. Eesti kogemus on näidanud, et kuulumine Euroopa Liitu on tugev arengu ja stabiilsuse tegur. Olen veendunud, et EL peab suutma tugevdada oma positsiooni ja rohkem ühehäälselt kaasa rääkima rahvusvahelisel areenil. Ainult nii võime tagada, et Euroopa poliitiline osakaal vastaks täielikult tema majanduslikule mõjule. Maailmas, mida lõhestavad mitmed pingekolded ja majanduskriis, on tugev ja ühtne Euroopa tasakaalustavaks jõuks. Siin ei tohi olla kohta protektsionismile. Just vastupidi, liikmesriigid nii suured kui ka väiksed, peavad senisest suuremal määral üles näitama solidaarsust, teineteisest hoolimist.