Riigikogu esimehe kõne riigilipu heiskamise tseremoonial

Head inimesed siin Toompea lossi õuel ja kodudes üle Eesti! Tere karget talvehommikut teile kõigile!

Täna 87 aastat tagasi kuulutati välja Eesti Vabariik. Palju õnne Sulle, armas isamaa! Täna, nagu kõik need aastad, millal Eesti on olnud vaba maa, kerkis Pika Hermanni torni meie imeilus sinimustvalge.

Peatselt möödub Eesti lipul esimene aasta lehvida ka Euroopa Liidu ja NATO peakorterite ees, nii et tähtpäevi jagub meil rohkesti.

Parim sünnipäevakingitus meile on aga see, et oleme vaba riigi kodanikud. Ja oma vabaduse piirid määrame me ise.

Kui Eesti Vabariik oli saamas üheaastaseks, ütles enne esimesi valimisi Maapäeva esimees Ado Birk Toompeal: ”žMeie rahvas on näidanud, et ta eluküps ja riigiküps on ja tahab täielise iseseisvuse vilja maitsta, mis ta nii rasketel ja keerulistel oludel enesele kätte võidelnud.”

Praegu on meil vähem kui kunagi varem vaja võidelda väliste ohtudega oma iseseisvuse püsimise eest. Ometi on just täna, Eesti riigi 87ndal aastapäeval, põhjust heita pilk endasse ja mõelda, mida oma riik igaühele meist tähendab.

Eesti Vabariik ei tohi kellelegi meist tähendada ainult poliitikat, bürokraatiat ja rahanumbreid. Ei ole olemas eraldi riigi ja rahva asju. Riik, see oleme meie kõik – kodanikud, võrdsete õiguste ja kohustustega oma elukeskkonna eest. Riik on rahva kodu ja igaühest sõltub see, milline on meie kodu, kui eluküps ja riigiküps Eesti rahvas tegelikult on.

Täna, sellel pidulikul päeval, mõelgem nende inimeste peale, kelle käte ja loovuse toel on arenenud Eesti; milline on meie side oma isamaaga; mida me ise oleme teinud ja saame ära teha, et Eestis oleks hea elada; mida me ootame riigijuhtidelt.

Meie kõigi soov on elada hästi. See kõlab imelihtsalt, aga ometi on seda tihti raske saavutada, sest hea elu tähendab erinevate inimeste jaoks täiesti erinevaid asju. Ometi on meil kõigil just kodanikena üheskoos ja üksmeelselt võimalik anda riigile õige tähendus, olla aktiivsed ja ühineda koostööks. Nõuda oma õigust osaleda otsuste tegemisel riigi ja kohalikul tasandil ning olla üheskoos väärikas partner avalikule võimule. Igaühel meist on täita ühiskonnas oma roll. Ütlen Lydia Koidula sõnadega:              

Ärgu iial kehitagu

Vale meie lipulla!

Puhtad pihud ehitagu

sinu altar´t, isamaa!

Tahan rääkida kahest tagasihoidlikust Eesti inimesest, keda me ei kohta tavapäraselt telekraanil või ajalehes, kuid keda Vabariigi President tunnustas tänavu kõrge autasuga.

Esimene neist on Rapla riigiametnik, proua Silvi Ojamuru. Tema pälvis Eesti Naiste Koostööketilt Teenäitaja aunimetuse. See tiitel antakse inimesele, kes oma tegevusega mõjutab positiivselt ühiskonna eetilisi väärtushinnanguid. Teenäitaja 2004 aunimetuse saaja on naine, kes oskab sihte seada, neid ellu viia, kes usub endasse.

Ja teine on Valgamaa Palupera Põhikooli õpetaja Harri Teder. Vanas puumõisas toimetav õpetaja Teder on kohe kindlasti see õpetaja Laur, keda me nii sageli otsime. Oma õpilastesse, tavalistesse maapoistesse, on ta suutnud süstida armastust teha oma kätega tööd, midagi välja mõelda, teadmisi ja vahendeid nutikalt kasutada. Olen veendunud, et selliseid õpetajaid on tänapäeva Eestis palju.

Rääkisin ainult kahest inimesest, aga ma tean, et meie ümber on selliseid sädeinimesi palju. Tuleb vaid silmad lahti teha ning neid märgata ja hinnata.Nemad on tervem osa meie riigist, kodanikuühiskonnast. Nemad loovad uut Eestit. Stabiilset, kodanikukeskset, hoolivat.

Vaadakem, kui palju on meie ümber kasvavat headust, kui palju on võimalusi oma soove ellu viia, targemaks saada.

Lõpetuseks tahan teile lugeda Ado Reinwaldi 130 aastat tagasikirja pandud read:

Eesti rahvas!
Ära sa kõigu iga tuulega!
Kus sa astud, vaata ette
oma selge silmaga,
pööra ikka kohe tõtte
teede aru rändama!

Soovin nende sõnadega rahu ja rõõmu sulle, Eestimaa!
Rahu ja rõõmu meile kõigile!
Head vabariigi aastapäeva!