Ene Ergma kõne Riigikogu lahtiste uste päeva avamisel.

Jõudu! Õnne! Nagu vägev merevoole,

nagu hõiske käib see soov nüüd üle maa.

Terve ilm ju lootuse ja hirmuga

vaatab – Tähtjas Kogu – täna Sinu poole.

Paned Sa ju algust Eesti riigiloole…

Pane nurgakivid seisma kaljuna.

Et ei tormid uhket hoonet kõiguta,

ega lange kaela ta Su rahvasoole!

Nii kõlab osa luuletaja Jakob Liivi tervitusest Asutavale Kogule. Oli kolmapäev, 23. aprill 1919. Tallinnas oli ilm pilves, kuid läbi pilvede kumas natuke ka päikest, sooja oli lõunaks 8 – 9 kraadi, puhus mõõdukas lõuna- ja edelatuul.

Kolmveerand üks päeval algas Estonia kontserdisaalis Asutava Kogu esimene istung. Kohal oli 117 rahvaesindajat valitud 120-st. Esimese vabalt valitud rahvaesindusena tuli neil luua riigile tugev vundament. Veel mõni aasta varem oli unistus iseseisvast riigist olnud  vaid julgemate mehepoegade peades, I ilmasõda lõi aga Euroopa poliitilise kaardi segaminija idee rahvaste suveräänsusest sai tegelikkuseks ka väikerahvastele. Lagunesid impeeriumid ja tekkisid rahvusriigid.

Uhkus, uudsusja õhin, millega oma riiki rajama asuti, lõid meeleolu, mida viisteist aastat hiljem, 1934. aastal kirjeldas ajaloolane ja ajakirjanik Eduard Laaman nii: "suure hulga meie poliitiliste tegelaste seas näib valitsenud olevat see XVII- valgustussajandi doktriin, et demokraatia on rahva looduslik kord, mis tugineb rahva enda loomusel ja instinktil: mida vahenditumalt, vabamalt ja otsesemalt rahvas end kas rahvahääletuse või oma esindajate kaudu saab avaldada, seda kindlam ja kooskõlalisem on tema demokraatlik kord."

Asutav Kogu pidas viis istungjärku – s.o 170 istungit, võttis vastu üle 800 seaduse. Kõige olulisem dokument oli aga Eesti Vabariigi esimene põhiseadus, mille koostajad Toompea lossi seinte vahel erakordselt tuliseid vaidlusi pidasid. Tulemuseks oli oma aja vaimust kantud edumeelne põhiseadus, milles puudusid seisuste vahed, polnud vahet aktiivse ega passiivse valimisõiguse vahel, naised ja mehed olid üheõiguslikud riigikodanikud. 89-paragrahvilise põhiseaduse järgi oli Eesti iseseisev sõltumatu vabariik, kus riigivõim oli rahva käes. Põhiseadus andis juhtiva koha Riigikogule, kellest valitsus eesotsas riigivanemaga täielikult sõltus.

Vastuvõetud põhiseaduse järgi elas Eesti Vabariik järgmised neliteist aastat ja riik on vaatamata ajaloo vintsutustele oma järjepidevuse säilitanud. Riik, mida möödunud sajandi lõpukümnendil võisime taastada. Meil ei tulnud otsast alata. 10. aprillil 1992 pöördus oma töö lõpetanud Põhiseaduse Assamblee läkituses Eesti rahva poole:

"Rahvahääletusele panekuks valminud põhiseaduse eelnõu tugineb Eesti Vabariigi varasematele põhiseadustele ja on nende loomulik järglane."

Niipalju ajaloost ja sest tähtsast päevast. Kui nüüd peatuda korraks meie olulisematel tegemistel praegu, siis kindlasti tõstaksin esile ühinemise Euroopa Liiduga. Me ei suuda võib-olla täna tunnetada, et ees on hetk, millest edaspidi räägitakse kui ühest olulisemast ajaloolisest sündmusest Eesti Vabariigis. Tunnetagem koos selle sündmuse tähtsust ja tegutsegem aktiivselt Euroopa Liidus. Esimeseks kodanikukohuse täitmise võimaluseks on osalemine juunikuus toimuvatel Europarlamendi valimistel.

Mul on heameel täna tervitada teid siin Toompea lossis – meie parlamendi sihiteadlik poliitika on olnud avatus, see maja on avatud kõigile. Siin on kõigil otsene võimalus jälgida toimuvat ja ise otsustada, kuidas asjad on.

Kui te vaatate siin lossis ringi, siis kasutage võimalust käia ära Pika Hermanni tornis ja vaadata meie kaunist maad ja meie sini-must-valget lippu – käesolev aasta on meie lipu juubeliaasta. Heitke ka pilk sinna mälestustahvlile austamaks neid riigitegelasi, kelle represseeris punane võim. Osalege kindlasti tänasel Riigikogu infotunnil ja esitage küsimusi.

Soovin teile kaunist pidupäeva!