Riigikogu istungisaal on liialdamata Eesti Vabariigi tähtsaim saal – just siin on alates 1922. aastast vastu võetud seadused ja otsused, mis on ikka olnud riigi elukorralduse aluseks. Peale 101 Riigikogu liikme töökoha on saalis eraldi kohad istungi juhatajale, valitsusliikmetele, presidendile, diplomaatidele ja ajakirjanikele.
Tähtsaim tööruum
13. sajandist alates paiknes Toompea lossikompleksi sisehoovis konvendihoone, mis ehitati 19. sajandil ümber vanglaks. Uus Riigikogu hoone avati samas kohas 1922. aasta sügisel. Sellest ajast peale on Eesti Vabariigi seadused ja kõige tähtsamad otsused vastu võetud selles hoones asuvas istungisaalis.
Istungisaali eesosas asub Riigikogu istungi juhataja laud, mille taga niššides on saali poolt vaadates vasakul Vabariigi Valitsuse ja paremal Vabariigi Presidendi loož. Saali tagumised koopasarnased loožid olid algselt mõeldud ajakirjanikele, kes nüüd istuvad rõdul. Istungi juhataja tooli taga on uks, millest tohib saali siseneda vaid Riigikogu esimees. Riigikogu istungisaali lääneküljel olev pressirõdu on mõeldud ajakirjanikele ja diplomaatidele. Põhja pool asetsevas kolmes lahtises avauses asub külalisterõdu, kuhu pääseb istungit jälgima iga külastaja.
Arhitektuur
1920. aastate alguses maailma moodsaimaks peetud parlamendihoone ehitati ekspressionistlikus stiilis.
Samas stiilis on ka hoone interjöör, sh istungisaal, ja mööbel. Riigikogu istungisaal ulatub läbi kahe korruse. Saali vormivad isikupäraseks kumer lagi, rõdud ja loožide nišid.
Parlamendi istungisaali atraktiivseimaks elemendiks võib pidada kumerat voldilist lage. Lage eraldab seinast siksakiline karniis, mille taha on peidetud lambid. Varjatud valgusallikast peegelduva valguse kasutamine oli 1920. aastatel väga novaatorlik lähenemine.
Lae kumeruse tõttu tekkinud teravkaare motiiv voltide kokkujooksukohas tuletab aga meelde, et hoone on rajatud gooti ajastul ehitatud linnuse müüride vahele.
Kui vaadata kolmnurkse karniisi alla, on näha kuulifriis, mille kaudu algselt toimus õhuvahetus.
Pikima kõne Riigikogu kõnepuldist on pidanud Põllumeestekogude liige Märt Martinson. 1929. aasta 15. veebruaril peaaegu ööpäeva väldanud istungil kestis tema kõne ühtekokku 11 tundi.
Sisekujundus
Istungisaali värvilahendus on samuti üdini ekspressionistlik – sidrunkollane lagi, ultramariinsinised seinad ning roostepruunid ukse- ja aknaavade sakilised põsed.
Lae külma kollast tooni tasakaalustab ruumi alaosa soe kollane. Selle tooni andsid istungisaali põrandat algselt katnud puitparkett ja hele kasevineerist mööbel. Mööblit ilmestasid kontrastsed mustad detailid ja istmete mustjassinine Manchesteri plüüs, millega haakusid ajakirjanike loožide kohal olevad mustade kuulide read.
Selline värvilahendus polnud 1920-ndatel eriti tavapärane ja rahul ei olnud ka parlamendiliikmed, kes saatsid 1926. aastal Riigikogu esimehele märgukirja, et tumeda valgust neelava seina tõttu on neil „pime lugeda ning seetõttu valutavad silmad ja pea“. Selle peale vastas aga uue Riigikogu hoone kavandanud arhitekt Herbert Johanson, et kantselei võiks panna karniisi taha võimsamad elektripirnid ja lae uuesti üle värvida.
Riigikogu hoone ja istungisaali ühtse kompositsiooni loomiseks kujundasid arhitektid ka mööbli. Selle valmistas Tallinnas asuv Lutheri vabrik Eugen Habermanni ja Herbert Johansoni jooniste järgi. Kuna Soomest maarjakaske saada ei õnnestunud, otsustati mööbel katta Eesti kirju kase spooniga.
Renoveerimine
Praegune saali kujundus on taastatud algset 1920. aastate stiili järgides. Viimane suur renoveerimine toimus 1997. aasta suvel sisearhitekt Leila Pärtelpoja eestvedamisel. Saali autentsel kujul taastamiseks kasutati vanu fotosid ja võeti seintelt värviproove. Nõukogude võimu ajal olid saali seinad värvitud sinakashalliks ja lagi tumevalgeks.
