Riigikaitsekomisjoni esimehe Enn Eesmaa sõnavõtt Riigikogu täiendaval istungil OTRK arutelu teemal „Euroopa julgeolekuolukord seoses Venemaa agressiooniga Ukraina vastu“ 1. märtsil 2022

Lugupeetud Riigikogu esimees

Head kolleegid

24. veebruaril, mil paljud meist valmistusid osalema Toompeal Eesti sünnipäeva tähistaval pidulikul lipuheiskamisel, ärkasime kahjuks uskumatult traagiliste uudiste saatel – Euroopas oli alanud täiemahuline sõda. Ehkki meid oli pädevate asutuste poolt nii turvalistes ruumides, kui ka läbi avaliku meedia eelkõige USA luureasutuste järjepideva ja teadliku luureinfo lekitamise kaudu hoiatatud, et Venemaa võib Ukrainat rünnata, oli selle mõistusevastase võimaluse teostumine siiski kogu maailmale šokiks.

Kuigi Riigikogul oli algamas istungivaba nädal, kogunesid pühapäeval kõik riigikaitse­komisjoni liikmed erakorralisele istungile ja täna oleme siia tulnud selleks, et arutada Euroopa julgeolekuolukorda seoses juba kuuendat päeva kestva Venemaa sõjategevusega Ukraina vastu.

Venemaa relvajõud on selle agressiooniga rikkunud rahvusvahelist õigust ning eiranud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja artikli 2 punkti 4, mis sätestab, et kõik ÜRO liikmed hoiduvad oma rahvus­vahelistes suhetes jõuga ähvardamisest või jõu tarvitamisest nii iga riigi territoriaalse puutumatuse, poliitilise sõltumatuse vastu kui ka mõnel muul viisil, mis pole kooskõlas ÜRO eesmärkidega. Rikutud on ka põhikirja artiklit 33, mis sätestab tülide rahuliku lahendamise kohustuse. Pooled, kes on osalisteks mis tahes tülis, mille jätkumine võiks ohustada rahvus­vahelist rahu ja julgeolekut, peavad püüdma tüli lahendada kõigepealt läbirääkimiste, vahenduse, lepituse, vahekohtu või kohtuliku menetluse teel, pöördumisega regionaalsete organisatsioonide või kokkulepete poole või teiste rahulike vahenditega omal valikul.

Venemaa sõjaline tegevus Ukrainas on illegaalne ja õigustamatu. Oleme meedias näinud, kuidas Venemaa relvajõud rikuvad rahvus­vahelise humanitaar­õiguse Genfi konventsioone ja nende lisaprotokolle, rünnates kaitsetuid isikuid ja tulistades selliseid tsiviilobjekte nagu elumajad ja punase ristiga tähistatud haiglad. Rahvusvahelise kriminaal­kohtu peaprokurör Khan teatas eile, et on otsustanud alustada Ukraina olukorra uurimist nii kiiresti kui võimalik. Tema hinnangul on alust arvata, et sõjategevuse käigus on toime pandud nii sõjakuritegusid kui ka inimsuse­vastaseid kuritegusid. Venemaa ei ole Rahvusvahelise kriminaal­kohtu liige ja on varemgi selle kohtu tööd takistanud, kuid vajadusel saab sõjakuritegusid menetleda ka tagaselja ja anda seega rahvusvaheline moraalne hinnang võimalikele sõjakuritegudele.

ÜRO põhikirja artikkel  51 kohaselt on Ukrainal  võõrandamatu õigus individuaalsele või kollektiivsele enesekaitsele kuni Julgeolekunõukogu ei võta rahvusvahelise rahu ja julgeoleku säilitamiseks vajalikke meetmeid. Paraku oleme juba selle sõja käigus näinud, kuidas Venemaa kuritarvitab ÜRO Julgeolekunõukogus oma vetoõigust. Kolm inimpõlve tagasi Euroopas ja lõpuks kogu maailmas sõda alustanud Saksamaa pole tänase päevani ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige. Eesti võiks tõstatada maailmaorganisatsioonis samalaadse küsimuse agressorina käituva Venemaa suhtes. Vähim, mida ÜRO peaks tegema, on Julgeoleku­nõukogu töö fundamentaalne ümberkorraldus. Praegu pole enam mõeldav, et Venemaa võib oma veto õigust kasutades tagasi paisata ükskõik, kui edumeelse ja konstruktiivse ettepaneku. 

Kuigi kõigi pilgud on hetkel pidevalt Ukrainal ja Valgevenet vaadeldakse vaid kui võimalikku vägede Ukrainasse siirmise platsdarmi, tahan välja tuua, et maailm on praeguses olukorras sisuliselt unustanud, et diktaator Lukašenka on oma režiimi võimul hoidmise nimel Vene­maast sõltuvusse jäänuna sisuliselt kustutamas maakaardilt iseseisevat Valgevenet. Praktiliselt Vene­maa osaks muutunud Valgevene, kus on sees Venemaa üksused, kasvatab veelgi julgeolekuohtu Balti riikidele ja Poolale – see on täiendav oht, millega liitlased lähiajal peavad tegelema.

Head kolleegid,

nüüd Euroopa ja muu maailma reaktsioonidest käimasolevale sõjale.

Vene-Ukraina konfliktil ja muu maailma suhtumises sellesse on olnud tänaseks juba mitu faasi. Tagantjärele saame öelda, et lääneriikide varasemad reaktsioonid Venemaa agressiivsetele sammudele ei ole olnud asjakohased ja piisavad. Mitmel korral oleme demokraatlike riikide pealinnadest kuulnud, kuidas üks või teine Venemaa samm sõjalistest agressioonidest kuni küberrünnete või keemiarelvaga oma või lääneriikide kodanike mürgitamisteni, on olnud äratus­kellaks, kuid millegipärast on enamik neist ärganutest taas tukkuma jäänud ja vajalikud teod on jäänud tegemata. Peale 2014. aasta Krimmi ja Donbassi sündmusi tehti NATO idatiival küll märkimisväärseid otsuseid NATO õhuturbe tugevdamise ja liitlaste suurendatud kohaloleku siiatoomise näol, kuid täna näeme, et need sammud ei ole enam piisavad.

Osad riigid on mõnevõrra kasvatanud kaitsekulutusi või teinud otsuse, et vähemasti liigutakse selles suunas, kuid tõeliselt suurte tegudeni pole jõutud. Riigikaitse ja Venemaa suunal usutava heidutuse ülesehitamine ei ole olnud tõsiseltvõetav prioriteet. Ikka on viidatud vajadusele raha mujale suunata või nenditud, et NATO idatiival ei saa vajalikke samme teha 1997. aastal sõlmitud NATO-Vene alusakti tõttu, mis keelas ettenähtavas julgeoleku­olukorras arvestatava hulga alliansi vägede paigutamise Ida-Euroopasse. Tänaseks on Euroopa julgeolekuolukord läbinud sellise muutuse, et senised julgeolekupoliitilised dogmad on kõrvale lükatud.

NATO liitlased on viimastel nädalatel kiiresti tegutsenud: Balti riikide ja Poola palvel käivitati NATO aluslepingu artikkel 4 alusel konsultatsioonid ja langetati otsus kaitseplaanide käivitamise kohta. NATO masinavärk töötab ja liitlased on aktiivselt tugevdamas NATO idatiiba. Nagu kaitseminister oma sõnavõtus detailselt selgitas, on Eesti heade liitlaste poolt saadetavad esimesed tugevdused juba kohale jõudnud. Regionaalse julgeoleku vaatest on tervitatav, et NATO tihendab infovahetust Soome ja Rootsiga.

Mul on hea meel toonitada, et ka Euroopa Liidu parlamentide vahel on praeguse julge­oleku­olukorra hindamisel ja ühise tegutsemise vajaduse osas täielik konsensus. Eelmise nädala lõpus Pariisis toimunud Euroopa Liidu parlamentaarsel välis- ja julgeolekupoliitika ning julgeoleku- ja kaitsepoliitika konverentsil valitses riikide esindajate vahel haruldane üksmeel ja absoluutne selgus vajaduse osas toetada Ukrainat ja peatada Venemaa õigustamatu agressioon. Kuna konverents algas sõja esimesel päeval, tühistati kogu pikalt ette valmistatud agenda ja terve üritus pühendati Ukraina toetamise teemadele.

Toon parlamentaarse dimensiooni osas välja ka tänaseks juba paljude Euroopa parlamentide poolt vastu võetud avaldusi Ukraina toetuseks ning tunnustan hea ja kiire tegutsemise eest kõiki Riigikogu kolleege. Meie koostatud avaldus oli jõuline, selgesõnaline ja aitas sellisena ehk seada ka teiste riikide kolleegide tooni. Hoiame seda ühtsust ja sidet nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt!

Täna näeme, et ukrainlaste erakordselt muljetavaldav vaprus ja visa vastupanu on äratanud eurooplaste põhiväärtused ning ollakse taas valmis otsustavalt kaitsma vabadust ja demokraatiat. Üle Euroopa kõlavad avaldused, kuidas ukrainlaste sõda on ka meie sõda – ukrainlaste veri kaitseb ka meie vabadust ja demokraatiat. Eurooplased on viimaks sunnitud üle saama oma äri- ja majandushuvidest, mis seni on takistanud teatud sanktsioone raken­da­mast, aga ka senistest „ajaloolistest“ taakadest, ning taas leidnud julguse oma kaitset tugevdada.

Vene vägede pommirahe ja massiivsete jõududega varjamatult Ukrainasse sissetungimine on ärgitanud Euroopa Liitu ja ülejäänud demokraatlikke riike oluliselt jõulisemalt tegutsema. Eelkõige väljendus see pretsedenditus sanktsioonide režiimi karmistamises Venemaa suunal, kuid üha kasvab surve ka Venemaad otseselt sõjalises kampaanias toetava Valgevene vastu. Euroopa Liidu, USA, Ühendkuningriigi, Austraalia, Jaapani, Lõuna-Korea ja teiste sankt­sioonid on selge signaal Venemaale ja toetusavaldus Ukrainale. Venemaa SWIFTile ligipääsu piiramine ja keskpanga varade külmutamine on karm löök Venemaa majandusele.

Näeme maailmas kümnete ja ka sadade tuhandete osalejatega toetusmeeleavaldusi vaprale Ukrainale, kuid silma pole hakanud ühtegi taolist meeleavaldust, mis toetaks Venemaa samme. Maskid on langenud ja terve maailma jaoks on üheselt selge, kes on agressor ja kes on ohver.

Kõigest mõne päevaga on toimunud aktiivsed ja otsustavad arengud nii Euroopa Liidu kui ka paljude liikmesriikide tasandil. Ukrainat on sõjalise varustuse, humanitaarabi, kütuse või rahalise toetusega abistamas pea kogu Euroopa ja ka paljud teised kaugemad riigid. Pühapäeval tegid Euroopa Liidu juhid teatavaks, et Ukrainat toetatakse 450-ne miljoni euro ulatuses Euroopa Rahurahastu kaudu, mis oli seni suuresti Aafrika abistamiseks mõeldud. Lisaks oli liikmesriikide vahel üksmeel Euroopa Liidu õhuruumi kinnipanekule Venemaa lennukite lendudele. Toetati ka propaganda­kanalite RT ja Sputnik Euroopa riikide levist eemaldamist ning üldist desinformatsiooni vastu võitlemist. Need on sammud, mille tegemist poleks nädal tagasi isegi kujutleda osanud.

Euroopa rikkaimas riigis Saksamaal on julgeolekupoliitikas nädalaga toimunud hüpe, mis tavatingimustes oleks võtnud ehk paarkümmend aastat. Saksamaa, kes on kaua oma ajaloole viidates riigikaitset ettevaatlikult ja üsna pika hambaga rahastada eelistanud, langetas nädalavahetusel otsuse, et NATO liitlaste vahel kokku lepitud kaitsekulutuste tase 2% sise­maisest kogu­toodangust saavutatakse juba järgmisest aastast ja lisaks investeeritakse veel sel aastal 100 miljardit eurot kaitsekuludesse. Sama pretsedenditu on seni pigem patsifistlike hoiakutega Saksamaa otsus saata Ukrainale 1000 tankitõrje relva ja 5000 Stingeri-tüüpi lühimaaraketti, et ukrainlased saaksid nendega võidelda Putini armee vastu.

Selliseid seni uskumatuid, kuid täna juba peavoolu kuuluvad otsuseid kuuleme üha enam ka teistest riikidest.

Head kolleegid,

Viitan nüüd riigikaitsekomisjoni pühapäevasele erakorralisele istungile ja tsiteerin häid kolleege, kes tõid esile seda, et meilgi on käesoleva arutelu ja järgmiste nädalate-kuude jooksul küllaldaselt põhjust analüüsiks ja uuteks otsusteks. Solidaarsus Ukrainaga ja igakülgne võimalik abi agressiooni ohvritele on iseenesestmõistetavad, kuid lisaks sellele peame ka ise hoolega järele mõtlema, milliseid järeldusi peame praegusest olukorrast tegema Eesti julgeoleku ja valmiduse tugevdamiseks?

Riigikaitsekomisjon on tunnustanud Vabariigi Valitsuse jõupingutusi kaitse­kulutuste suurendamisel ja tervitas ka hiljutist otsust panustada täiendavalt 380 miljonit eurot Eesti julgeolekusse. Meie kaitsekulutused pole kunagi olnud nii suured, kuid siiski peame nentima, et kujunenud erakorralises julgeoleku­olukorras on vältimatu kaitsekulude edasine kasvatamine nii absoluut­mahus kui ka protsendina sisemajanduse kogutoodangust. 2020-nda aasta 16. septembril rõhutas riigikaitsekomisjon oma avalduses, et vajadusel tuleb kaitsevõime edasi­arendamiseks teha struktuurseid muutusi ja olemasolevaid võimelünki vähendada ka laenu abil. Uusi suuri võimearendusi, nagu näiteks korduvalt meie komisjoni poolt prioriteetsena esile toodud keskmaa õhutõrje võime loomist, ei ole mõistlik luua olemasolevate võimete piiramise või kärpimise arvel.

Seetõttu rõhutan veelkord riigikaitsekomisjoni konsensuslikku seisukohta, et Eesti peaks pingutama, et veelgi kiiremini ellu viia Riigikaitse arengu­kava aastateks 2022-2031. Selleks tuleks täiendada kava Riigi eelarve­strateegia 2023-2026 protsessi raames ja suurendada planeeritavat kaitse­kulutuste protsenti SKTst võrreldes praegu kehtiva eelarve­strateegiaga 2022-2025. aastateks. Seejuures tuleb kaitsekulu uus tase otsustada arengu­kava lõpuni (2031. aastani). Kordan ka siin saalis üle riigikaitsekomisjoni konsensusliku ettepaneku Vabariigi Valitsusele otsustada võimalikult peatselt positiivselt keskmaa õhutõrje võime loomine ning kaaluda selleks vajaduse korral ka riigikaitselaenu võtmist. Meie kaitsevõime edasi­arendamiseks tuleb ilmselt teha struktuurseid muutusi ja täna ei saa välistada olemasolevate võimelünkade vähendamist ka laenu abil. Vajadusel tuleks võimelünkade täitmiseks kaaluda lisaeelarve vastuvõtmist. Mõistetavalt on Eestil ressurssi napilt ja vajadusi palju, kuid naabruses käiv jõhker sõda näitab, et meie julgeoleku kiire tugevdamine on hädavajalik ja me peame selleks ressurssi leidma.

Rõhutan, et peame seejuures mõtlema laiemalt: jätkusuutlikult tuleks lisaressurssi panustada ka sisejulgeolekusse, mille roll on riigikaitse laias käsituses ülimalt oluline.

Üle tuleks vaadata ka Kaitseväe sõjaaja struktuuri suurus. Kui eksperdid leiavad, et see peaks olema suurem, tuleb tagada reservväelaste varustamine ning muu vajalik, sh tagada ka see, et olemas oleks suuremale väele vajalikud väljaõppetingimused väljaõppealade näol.

Lõpetuseks:

• Ehkki Putin ei ole sõja esimeste päevadega saavutanud oma algseid eesmärke, on meil võimatu prognoosida, kui kaua see kohutav sõda veel kestab ja kuidas see lõppeb. Demokraatlike riikide ühtsus ja vastuse karmus on Venemaad üllatanud ja sanktsioonid on nüüd juba tuntavalt Venemaa majandust pitsitamas.
• Meil ja meie liitlastel tuleb jätkata Ukraina toetamist võiduka lõpuni, mingeid järeleandmisi agressorile teha ei tohi.
• Liitlastel ja meil endil on sõjast vaja teha oma järeldused ja konkreetsed otsused, kuidas likvideerida suuremad võimelüngad ja tõeliselt parandada meie kaitse­valmidust.

Tänan teid!

Jõudu ja edu Ukrainale oma rahva ja riigi ning kogu Euroopa demokraatia kaitsmisel!