Komisjoni istungil (19.02.2013) oli arutusel järgmisel finantsperioodil EL ühise põllumajanduspoliitika raames makstavate otsetoetuste määramise põhimõtted. Ülevaate neist andis ja komisjoniliikmete küsimustele vastas Põllumajandusministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna juhataja Mai Talvik.
EL ülemkogul 8. veebruaril jõudsid liikmesriikide peaministrid kokkuleppele, et Eesti põllumeestele makstavad otsetoetused kasvavad 2020. aastaks 75%-ni EL keskmisest, samuti sai Eesti 2014. aastaks 50 mln eurot täiendavat raha ÜPP teise sambasse, mida on võimalik siseriiklikult tõsta ümber esimesse sambasse ehk otsetoetusteks. Tänu sellele ei jää otsetoetused 2014. aastal väiksemaks võrreldes käesoleva aastaga, kui EL eelarvest saadavatele otsetoetustele lisaks võib siseriiklikult maksta üleminekutoetusi.

Talvik selgitas otsetoetuste arvestamise põhimõtteid. Otsetoetus muutub mitmeosaliseks, koosnedes toetusõiguse alusel makstavast põhitoetusest, kohustuslikust lisatoetusest keskkonda ja kliimat säästvate põllumajanduslike tootmisviiside rakendamise eest (nn „rohestamine“) ning lisatoetustest looduslike kitsendustega aladel põllumajandusega tegelejatele ja noortele põllumajandustootjatele. Otsetoetust saab vähemalt 1 ha põllumajanduslikku maad kasutav isik, kes:

• kasvatab põllukultuure või põllumajandusloomi;
• täidab häid põllumajandus- ja keskkonnatingimusi ning asjakohaseid majandamisnõudeid või
• teeb põllumajandusmaal minimaalseid riigi poolt sätestatud tegevusi.

Piisab, kui on täidetud vähemalt üks neis kolmest, mis tähendab, et toetust saavad ka nn „niitjad“. Toetusõiguslik põllumajandusmaa määratakse 2014. aasta seisuga. Lisaks tavalisele toetusele tuleb vastavalt toetusõigusliku põllumajandusmaa suurusele taotleda ka toetusõigusi. Lõplik toetusõiguste arv määratakse PRIA kontrollimiste alusel. Moodustatakse toetusõiguste riiklik reserv ning toetusõigused muutuvad kaubeldavaks.
Pikka aega on Euroopa Komisjonilt oodatud aktiivse põllumajandustootja määratlemist, kuid paraku ei ole Komisjon suutnud seda teha ja jätab määratlemise liikmesriigi pädevusse. Küll aga kehtestatakse loetelu tegevustest, mida ei loeta põllumajanduslikeks.
Poliitilised arutelud jätkuvad, sest mitmed põhimõtted on veel kokku leppimata. Kuigi otsetoetuste reformimisel seati eesmärgiks nende lihtsustamine ja ühtlustamine, siis läbirääkimistes osalejate hinnangul on see pigem läinud keerulisemaks.
Komisjon käsitleb ÜPP otsetoetuste ja maaelu arengu toetuste teemat ka edaspidi.

Lisainfo Kalvi Kõva (tel 521 6732, [email protected])