Riigikogu arutas Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena põhiõiguste ja vabaduste riiveid Eestis ning kaitsepolitseiameti ja prokuratuuri olukorda. Ettekannetega esinesid Eesti Keskerakonna fraktsiooni esimees Kadri Simson, Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf ning vandeadvokaat Leon Glikman.

Simsoni väitel on juulikuu seisuga kantud Eestis karistusregistrisse 444 tuhat 383 kodanikku. „Nimetatud statistika viitab ühiskondlike suhete ülekriminaliseerimisele või väärteona ülekäsitlemisele, samuti tõsiasjale, et asjaolude kindlakstegemisel, mida erialaselt nimetatakse menetluseks, on mindud lihtsustamise, kiirustamise ja kokkuleppe teed. Kriminaalmenetluses ja väärteomenetluses laialt praktiseeritavad nn liht-, kiir- ja kokkuleppemenetlused tähendavad formaalselt just seda,“ ütles Simson. Ta märkis, et ka meedia kajastab kõikvõimalikke õigusrikkumisi ebaproportsionaalselt palju võrreldes muude uudistega. Simsoni arvates on õiguse rakendamine muutumas konveierlikuks, milles jõuametkonnad kasutavad oma menetlushuvi läbisurumiseks nii seadusloomet, muutmaks oponentide menetlusvõimalusi ahtamaks, kui ka vahetut sekkumist õigusmõistmisesse ja asja otsustavate kohtunike mõjutamist. „Olgu märgitud, et viimaste aastate statistika põhjal vaid umbes 4% kriminaalasjadest vaadatakse läbi nn üldmenetluse korras ehk see on tavaline viis, nagu me tavaliselt kohtuistungit endale ette kujutame. Olukord on seda murettekitavam, et läbi võimusidemete on prokuratuur võimeline suruma pea ükskõik millise seaduse muudatuse läbi, mis on talle kasulik,“ lisas Simson. Simsoni vihjel levivad kohtupraktikas üha enam liigselt madalad tõendamisstandardid, kus süüdimõistmine võib põhineda meelevaldsetel ja põhjendamatult süüstava kallakuga järeldustel, jättes tähelepanuta mõistuspärased alternatiivsed võimalikkused. Samuti sai Simsoni kriitika osaliseks salajase jälitustegevuse praktika. „Isikuvabaduste põhjendamatu ja liigne piiramine on ohusignaaliks laiemas tähenduses – meil on tekkinud ohtlikud märgid inimeste võõrandumises riigist. Sellisesse olukorda oleme me jõudnud eelkõige seetõttu, et poliitiline võim üritab kasutada õiguskaitseorganeid oma poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ehk vahendina poliitilises võitluses. Seda eesmärki on lihtsam saavutada, kui seadusandlus teeb üha mugavamaks ja lihtsamaks kodanikkonna järel luuramise,“ jätkas Simson. Oma sõnavõtus tegi Simson ka ettepanekud olukorra parandamiseks: kohtunike julgeoleku kontroll – korrigeerimist vajaks kohtute seaduse § 54 ja 54¹st tulenev regulatsioon; mõeldav oleks vastava eriorgani loomine või Kapo reformimine nii, et ta vahetult ei osaleks uurimisorganina üldse või nii ulatuslikult; Kapo pädevuse täpsem määratlemine; täpsustamist vajab riigivastutuse seadus, kuna riigi vastutuse alused on ebamõistlikult piiratud; jälitustegevust peaks saama algatada ainult sisulise kaalutlusõigusega tehtud kohtuniku otsuse alusel, mitte aga loa andmisel valmistrükitud plangil; tõsiselt võiks kaalumisele tulla vandekohtu institutsiooni loomine.

„Riigikogu ülesanne on mitte ainult heaks kiita seaduseelnõusid, mis tulevad ühe poole huve silmas pidades, vaid kaaluda tasakaalustatult tänaseks kujunenud situatsiooni,“ lõpetas Simson.

Kalle Klandorf rääkis Tallinna abilinnapeana ette tulnud praktikast, kus linnakodanikud väidavad, et riigi õigusalase tegevuse hetkeolukord ei vasta nende ootustele õigusriigist. Klandorfi väitel tunnevad inimesed ennast hirmunult, nende aktiivsus on Eesti riigis riigi tegutsemisel pärsitud ning riigis lokkab üleüldine hirm õiguskaitseorganite ees. Ta märkis, et üha rohkem võib riigi jõuametkondade tegevuses märgata ebademokraatlikke ilminguid ja vähem pööratakse tähelepanu inimeste õigustele, mis on kirja pandud põhiseaduses. Oma sõnavõtus peatus ta pikemalt kriminaalmenetluse seadustikul ja selle käsitlemisel kodanike põhiõiguste ja vabaduste kontekstis, aga ka vastutusel.

Vandeadvokaat Leon Glikman esines arutelul õiguseksperdina. Glikman oli seisukohal, et õiguskaitseorganid on üldjuhul teinud väga head ja korralikku tööd, aga probleem on selles, et Euroopa inimõiguste konventsioon mõjutab eelkõige tavalist korraliku süsteemi hammasrataste vahele jäävat isikut. „Probleem seisneb eelkõige selles, et meie kriminaalmenetlust reguleerivad seadused, samuti jälitustegevuse regulatsioon ei vasta Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsiooni nõuetele ja tegelikult tuleks üle minna täiesti uuele kriminaalmenetluse süsteemile, mis võtaks muidugi väga palju aega, aga hädapäraste muudatuste sisseviimiseks oleks juba ammu aeg,“ ütles Glikman, kutsudes Riigikogu üles vastavaid muudatusi tegema. Glikman kritiseeris puudulikku menetlusseadust, inkvisitsioonilist kohtueelset uurimist ning uurimise tähtaegu, aga ka kahjude hüvitamise süsteemi, vahistuse ja jälitustegevuse regulatsioone.

Sõnavõttudega esinesid Riigikogu liikmed Igor Gräzin, Marko Pomerants, Kalle Laanet, Andres Anvelt, Mihhail Stalnuhhin, Aivar Riisalu ja Peeter Võsa.

Istungi tööaja lõppemise tõttu ei jõutud käsitleda põhiseaduskomisjoni algatatud Riigikogu valimise seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (186 SE), mis lükkus edasi täiskogu kolmapäevasesse (26.09) päevakorda.

Loe lisa istungi stenogrammist:

Riigikogu pressitalitus