Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Eesti demokraatia ohud ja väljakutsed" arutelul tegid ettekanded Euroopa Parlamendi liige professor Marju Lauristin, näitleja Jaak Prints ja Riigikogu liige Toomas Jürgenstein. Arutelu toimus Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekul.

Lauristini sõnul on väga oluline ja igavene küsimus väärtuste kohta poliitikas. Ta esitas retoorilise küsimuse. „Miks me siis täna arutame siin erakorralise küsimusena küsimust liberaalsete demokraatlike väärtuste olulisusest Eesti poliitikas?  „Kindlasti mitte sellepärast, et meie sõnum siit saalist läheks, et Eestis liberaalne demokraatia on tõsises ohus, et Eesti demokraatia kuidagimoodi kõigub, et Eesti hakkab minema seda teed, mida Euroopa Liidu liikmesriikide seas peetakse vastuolus olevaks ka Euroopa Liidu põhilepetega,“ ütles Lauristin. Ta selgitas, et Euroopa Liidu põhilepped näevad ette just nimelt seda, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid järgivad liberaalse demokraatia väärtusi, kõik Euroopa Liidu liikmesriigid järgivad põhilisi inimõigusi ja nii igapäevapoliitilised praktikad kui ka seadused, mida vastu võetakse, nendele väärtustele vastavad. Lauristin lisas, et liberaalse demokraatia saatust ja olukorda arutab kogu Euroopa. „Kogu meie senine poliitika joon, kogu meie poliitika edu, kogu Eesti edu on põhinenud sellel, et meil on see n-ö keskmine demokraatlik konsensus olnud kindel, nii nagu ka Euroopa edu,“ ütles Lauristin.

 „Aga lõppkokkuvõttes on ikkagi mingisugune niisugune tasakaal, ta tekib juba sellest väga suure hulga erinevuste üksteist tasandavast jõust. Meil võib tegelikult üks ajalehe artikkel, üks poliitiline kõne, mingisugune üks hüsteeriline karjatus, mingisugune üks kaasus – kui seda hakatakse ära kasutama mitte kogu riigi, mitte ühise arengu huvides, mitte demokraatia huvides, vaid mingi lühiajalise punkti huvides –, tekitada tegelikult palju rohkem segadust kui suures riigis või Euroopas tervikuna,“ ütles Lauristin.

Printsi kõne läbivaks märksõnadeks olid hirm ja kartus. Ta põhjendas: „Põhjus, miks ma täna siin olen, on väga lihtne: mulle tundub, et ma ei ole ainuke, kes kardab. Mulle tundub, et terve Eesti kardab. Keda kardad, Eesti? Kas sa kardad Venemaad? Kas sa kardad Euroopat? Kas sa kardad pagulasi? Kas sa kardad neid, kes pagulasi kardavad? Kas sa kardad liiga suurt meteoriiti, mis ühel päeval tühjusesse ilmub ja ilma ühegi loogilise seletuseta just meie poole suuna võtab? Kardad sa, et me rahvusena kaome? Kardad sa, et rahvususe sildi alla poevad ka need, kes pöörduvad teiste rahvuste vastu? Kardad sa, Eesti, et meid on liiga vähe? Seda oled sa ju alati kartnud. Kardad sa meie keele hääbumist? Kardad sa meie ajaloo, kultuuri, tuleviku, lootuste unistuste purunemist või kardad sa, Eesti, et pööraste muutuste trummel, mis keerleb üha hüpnootilisemal moel, raputab paigast meie vähesegi kindlustunde? Kardad sa vaesust? Kardad sa viha? Kardad sa ebavõrdsust? Sest mina kardan seda kõike.“ Printsi sõnul ei ole inimeste õigustatud hirmude häälteks konverteerimine lahendus, vaid see on küüniline poliittehnoloogia ehk teisisõnu argus. „Ma usun, et paljud teist tegelevad probleemide õhutamise asemel nende lahendamisega. Soovin teile selleks palju jõudu! Aga ärge unustage siis meid, kes me kardame! Ärge unustage meile selgitamast, meiega rääkimast,“ ütles Prints.

Jürgenstein arutles demokraatia sisu üle filosoofilises võtmes. Ta selgitas, et püüab oma ettekandes käsitleda rahvuslust, selle vaimset rikkust ja teatud ohte, mis rahvuslust vaesemaks muudavad. „Kõigepealt mainiksin, et olla rahvuslane on kindlasti austusväärne ja tõsiselt võetav maailmavaateline otsus. Küllap iga eestlane, kes peab oluliseks ning armastab oma keelt ja kultuuri, kannab endaga kaasas suuremal või väiksemal määral rahvuslust. Samas mulle tundub, et oleme jõudnud olukorda, kus end rahvuslaseks pidav inimene peab end täpsustavate sõnadega kaitsma,“ ütles Jürgenstein.

Ta märkis, et viimastel kuudel on meie ajalehtede veergudel toimunud huvitavad debatid natsismi, kommunismi, liberaalsuse, konservatiivsuse, parempoolsuse, vasakpoolsuse teemal. „Olen nende debattide raamistikus tajunud, et on üsna raske mitmete ühiskonnas oluliste ideede nagu võrdsuse, rahvusluse, õigluse või vabaduse puhul leida toetust mõõdukal keskteel asuvatele seisukohtadele. Mulle endale näib, et üheks võimaluseks rahulikult ja mõtestatult keskteed säilitada on ikka ja jälle meeles pidada iseenda maailmavaatega kaasnenud liialdusi,“ ütles Jürgenstein. Tema hinnangul tuleb paljudes küsimustes oma seisukohti muuta ja revideerida. „Teadmised täienevad, me saame teha oma maailma paremaks, õppida vigadest jne. Sellist dünaamilisust ja muutuvust eeldav vaade rahvuslusele sisaldab vältimatult avatust ja dialoogi. Märgin siin lisaks, et avatuse haavatavuseks on ikka olnud asjaolu, et sellest lähtuvad inimesed püüavad inimlikult lahendada probleeme, mis enamasti ei pole nende enda tekitatud. Olgu siis tegemist vähemuste kaitse, õiglasema ühiskonna või võrdsemate võimalustega. Sageli nõuavad need teemad kannatust ja püsivust, kus kõik peavad midagi ohverdama, aga nende probleemidega tegelemine näitab sageli ka maailma solidaarset, rõõmsat ja arenemisvõimelist poolt,“ ütles Jürgenstein.

Läbirääkimistel võtsid sõna Mart Nutt, Andres Herkel, Hanno Pevkur, Martin Helme, Barbi Pilvre, Peeter Ernits, Mart Helme, Jüri Adams, Oudekki Loone, Jaak Madison, Külliki Kübarsepp, Igor Gräzin, Jaanus Marrandi ja Henn Põlluaas, kes kõik tõid esile demokraatiaga seotud erinevad aspektid ja seisukohad.

Istung lõppes kell 13.43.

Istungi stenogramm:

Riigikogu istungite videosalvestisi saab vaadata https://www.youtube.com/riigikogu

(NB! Salvestis jõuab veebi viivitusega)

Riigikogu pressiteenistus
Gunnar Paal,
631 6351, 5190 2837
gunnar.paal@riigikogu.ee
päringud: press@riigikogu.ee

 

Tagasiside