Riigikogus tegi ettekande Riigikohtu esimees Priit Pikamäe, kes andis ülevaate kohtukorralduse, õigusemõistmise ja seaduste ühetaolise kohaldamise kohta.

Pikamäe keskendus oma kõnes põhiseaduslikkuse järelevalvele. „2013. aasta jääb õigusemõistmise ajalukku kui seni kõige suurema põhiseaduslikkuse järelevalve korras lahendatud asjade arvuga aasta. Teiselt poolt võib möödunud aastal läbivaadatud asjadest teha mitmeid olulisi üldistusi, mida seadusandlikus protsessis arvestada,“ rääkis Pikamäe.

Ta selgitas ,et rekordaastaga oli 2013 aastal tegemist selles mõttes, et lahendatud 66 asja on seni kõige suurem põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses läbi vaadatud asjade arv alates Riigikohtu taasasutamisest.

Nendest asjadest ligi 60% ehk 40 said alguse konkreetse normikontrolli korras ehk esitati Riigikohtule arutamiseks mõnes kohtuastmes üksiku kohtuasja lahendamisel tekkinud põhiseaduslikkuse küsimuse hindamiseks. Abstraktse normikontrolli asju vaadati läbi kokku kolmes menetluses. Kõik need menetlused algatas õiguskantsler. Vabariigi President eelmisel aastal Riigikohtu poole ühegi taotlusega ei pöördunud. 

Kokku 66-s põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses läbi vaadatud asjast rahuldati esitatud taotlus ehk tunnistati selles nimetatud õigusnorm põhiseaduse vastaseks ühtekokku 33 korral, taotlus jäeti rahuldamata 18 korral. Samuti vaatas möödunud aastal Riigikohus läbi ka 17 valimiskaebust.

Pikamäe tõi välja probleemi, millele seadusandja peaks tähelepanu pöörama. Nendeks on õigusemõistmise ülesande üleandmine institutsioonile, mis pole kohus ja kus seetõttu ei tööta kohtunik, ning kohustuslik kohtueelne menetlus. „Kohtusüsteemi töökoormuse vähendamiseks on seadusandja mitmes valdkonnas delegeerinud vaidluse esmase lahendamise ülesande mõnele muule institutsioonile kui kohus,“ rääkis Pikamäe.

Ta jätkas, näidetega, mille järgi on osal juhtudel, näiteks väärteomenetluses, asja kohtueelse läbivaatamise pädevus antud täitevvõimule. Samasse ritta on paigutatav ka konkurentsiamet, aga näiteks ka töövaidluskomisjoni, üürikomisjoni ja riigihangete vaidlustuskomisjoni. „Paraku tuleb tõdeda, et nende organite tegevuse üldpõhimõtted ning institutsiooni- ja garantiiküsimused nagu ka hilisem võimalus nende tehtud otsustusi kohtulikult vaidlustada on valdkonniti reguleeritud erinevalt,“ leidis Pikamäe.

„Arvan, et aeg on küps, kaalumaks, kas ka seadusega vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks loodud organite tarvis oleks vaja luua üldregulatsioon, mis allutaks sellised institutsioonid ühtsetele toimimispõhimõtetele, arvestades seejuures isiku hilisema kohtukaebevõimalusega,“ ütles Pikamäe.

Pikamäe keskendus oma kõnes veel kõrgetele kohtulõivudele, aga nimetas ka probleemiks Riigikogu tugistruktuuri puudumist.

Pikamäe sõnul on üldine murettekitav tendents, et parlamendi võim väheneb ja täitevvõimu kesksema riigivalitsemise mudeli suunas. „Kahtlemata on siin oma osa ka eri eluvaldkondade muutumises järjest spetsiifilisemateks, mis omakorda eeldab nendes vajalike otsustuste langetamiseks üha enam eriteadmisi. Viimane on paraku meie riigiõiguslikus evolutsioonis koondunud peaasjalikult täitevvõimu juurde, jättes parlamendi vaeslapse rolli.“

„Riigikogu liikmeid nende töös toetavate tugistruktuuride tugevdamisest on aeg-ajalt räägitud, kuid kahjuks pole need kavad seni otsustaval määral realiseerunud,“ ütles Pikamäe ja lisas, et „paradoksaalsel kombel ei saa kirjeldatud olukorda muuta samuti mitte keegi teine peale parlamendi enda.“

Ettekande järel võtsid sõna fraktsioonide esindajad. Eesti Reformierakonna fraktsiooni nimel sõna võtnud Rait Maruste ütles, et endiselt läheb suur osa kohtuhalduse ressursist õigusemõistmisega olemuslikult mitteseotud tegevusteks nagu registrite pidamine või menetlusosaliste tagaotsimine ja otsuste täitmisfaasiga seonduv tegevus. „Võib täheldada ka kohtusüsteemi liigse suletuse ilminguid ning kohatist ülemäärast kinnistumist õiguspositivismi ja formaalse õiguspärasuse ületähtsustamist,“ ütles Maruste.

Maruste sõnul rahvas usaldab kohtusüsteemi ja peab seda sõltumatuks, üldised menetlustähtajad on võrreldes muu Euroopaga lühikesed, kohut peetaks vähekorrumpeerunuks. Maruste pidas heaks ideeks Pikamäe ettepanekut luua kohtueelsete vaidluste lahendamise kogudele üks üldregulatsioon. Samuti nõustus ta ettepanekuga anda parlamentide fraktsioonidele põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamise õigus.

Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel võttis sõna Tarmo Tamm, kes kritiseeris kohtute pädevust ja õigusemõistmise kvaliteeti. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel võttis sõna Neeme Suur, kes rääkis dekriminaliseerimisest. Isamaa ja Res Publica fraktsiooni esindajana võttis sõna Marko Pomerants.

Riigikogu võttis neljapäeval vastu (66 poolt,1 erapooletu) valitsuse algatatud majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse ning korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse muutmise seaduse (573 SE), mis kõrvaldab 1. juulist kehtima hakkavas majandustegevuse seadustiku üldosa seaduses ja samuti kehtima hakkavas korrakaitseseaduses olevad ja seni veel mitte jõustunud ebatäpsused.

Muu hulgas täpsustatakse näiteks majandustegevuse kohaldamist advokaadi, pankrotihalduri, patendivoliniku, vandetõlgi ja audiitori kutsetegevuses ning vastutava spetsialisti mõistet ehitusalal. Samuti täpsustatakse näiteks tegevusloa taotlemist ja tegevuslubade kohustust erinevates valdkondades.

Tänavu 1. juulist hakkab kehtima 2011. aastal Riigikogus vastu võetud majandustegevuse seadustiku üldosa seadus, mis reformib ettevõtete tegevuslubasid ja asendab senised majandustegevuse registreeringud.

Kehtima hakkav seadus tunnistab kehtetuks majandustegevuse registri seaduse, majandustegevust hakatakse edaspidi piirama läbi ettevõtete tegevuslubade ja nende teavitamiskohutuse.

Riigikogus läbis teise lugemise Riigikogu sotsiaalkomisjoni algatatud ravimiseaduse § 20 täiendamise seaduse eelnõu (400 SE), mille eesmärk on kindlustada ravimite järjepidev kättesaadavus Eesti patsientidele ning vältida olukordade kujunemist, kus ravimite koordineerimatu väljaveo tõttu ei ole peamise tähtsusega ravimid prognoosimatu ajaperioodi vältel Eesti hulgimüügist ja apteekidest saadaval. Seejuures hõlmab ravimite väljaveo piirang üksnes erandlikke olukordi, kus haigestumises või ravimite turustamises on tekkinud ootamatud kiired muutused, mille tulemusena ilmneb patsientide ravi katkemise oht. Õigus ravimi väljavedu keelustada antakse riiklikule pädevale asutusele ravimiametile.

Istungi stenogramm.