Riigikogus oli täna kultuurikomisjoni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Kõrghariduse roll, kvaliteet ja rahastamise alused“ arutelu.

Ettekande tegid kultuurikomisjoni esimees Aadu Must, haridus- ja teadusminister Liina Kersna, Rektorite Nõukogu juhatuse liige, professor Toomas Asser ning Riigikogu kõrghariduse toetusrühma esimees Margit Sutrop.

Kultuurikomisjoni esimees Aadu Must toonitas, et hariduse ja haritud rahva roll on Eesti riikluse tekkeloos ülimalt oluline. „Haritud rahvas on läbi aastakümnete olnud riikliku iseseisvuse garant ja alustugi,“ rääkis ta. Samuti tutvustas Must kõrghariduse rolli, kvaliteedi ja rahastamisega seotud teemade arutelusid komisjonis.

Musta sõnul asus komisjon käesolevaks aruteluks valmistuma 2020. aastal, mil tehti ministeeriumile ettepanek kõrghariduse rahastamismudeli analüüsiks. Esimehe sõnul selgitas komisjon toona, et rahastusmudel peab säilitama ülikoolide autonoomia ning tagama vahendid riiklikult prioriteetsete eesmärkide saavutamiseks, samuti leiti, et kõrghariduse rahastamist tuleks suurendada kuni 1,5 protsendini sisemajanduse kogutoodangust. Puudutati ka õpitud erialal tööle asumise, doktoriõppe arendamise ning tööjõu prognooside temaatikat. „Juttu oli ka sellest, et kõrghariduse kvaliteedi hoidmiseks, tõstmiseks, rahastuse jätkusuutlikkuse tagamiseks tuleb ümber korraldada kogu senine kõrghariduse rahastamise süsteem, olgu selle koosseisus stipendiumid, toetused või miski muu,“ lisas Must.

Kultuurikomisjoni esimees märkis, et kuigi teadustegevusele eraldatakse üks protsent sisemajanduse kogutoodangust, on kõrghariduse rahastamine Eestis rahvusvahelises võrdluses pehmelt öelda nutune. Probleemidena tõi Must esile ka õppejõu töö atraktiivsuse langust ning tasuta kõrghariduse palgalõksu. „Kui tuleb teha rahastamise reform, siis tuleb meeles pidada, et see ei ole lihtsalt tasuta kõrgharidus, vaid see peab tagama pärast siiski ka erialaspetsialistide tasustamise,“ rääkis Must.

Haridus- ja teadusminister Liina Kersna rõhutas, et kõrghariduse rahastamine ja kõrghariduse tulevik laiemalt vajab jätkuvalt ühiskondlikku diskussiooni. „Olulised on nii kõrgharidusõppe efektiivsus kui ka kvaliteet. Lisaks peab kõrgharidusõpe olema piisavalt mitmekesine ja paindlik ning vastama ühiskonna ootustele, sealhulgas tööturu ootustele,“ rääkis minister.

Kersna märkis, et 2013. aastast kehtiv kõrghariduse rahastamise põhimõte, kus õppimine eestikeelsel õppekaval täiskoormuses on üliõpilase jaoks tasuta, on taganud kõigile motiveeritud üliõpilastele võimaluse omandada kvaliteetne kõrgharidus võrdsetel alustel. „Avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides õpib tasuta õppekohtadel rohkem üliõpilasi kui reformieelsel ajal ning seda ka olukorras, kus üliõpilaste koguarv on demograafilistest muudatustest tulenevalt oluliselt langenud,“ rääkis ta. Ministri sõnul on kõrgharidussüsteem muutunud efektiivsemaks, suurenenud on lõpetajate arv, paranenud nominaalajaga lõpetajate arv ning kõrgkoolid õpetavad rohkem oma vastutusvaldkondades.

Samas on ministri sõnul langenud kõrghariduse kulud osakaaluna sisemajanduse kogutoodangust (SKT) 1,4 protsendilt ühele protsendile. Ta rõhutas, et rahvusvahelises võrdluses on Eesti avaliku sektori kõrghariduskulud nii osakaaluna SKT-st kui ka üliõpilase kohta meiega võrreldavates riikides kõige väiksemad. Samas on haridusleppe osapooled toonud välja, et kõrgharidusse peaks suunama 1,5 protsenti SKT-st – sel juhul on kõrgharidusest puudu ligikaudu 100 miljonit eurot.

Kersna hinnangul on Eestil kõrgharidusse lisaraha kaasamisel kolm võimalikku põhimõttelist varianti. Esiteks tõi ta esile jätkamist mudeliga, kus suurema osa kõrghariduse õppekuludest katab jätkuvalt riik, kuid kus üliõpilased maksaksid kuus näiteks 100 eurot õppemaksu. Vastav süsteem annaks tema sõnul võrdsemad võimalused erineva taustaga üliõpilastele ning sunniks põhjalikumalt otsuseid läbi mõtlema, samuti suureneks motivatsioon kiiremini lõpetada. Samas väheneb tõenäoliselt mõnevõrra sisseastumine, õppijatele tuleks pakkuda lisamotivaatoreid ning osa üliõpilastest, näiteks vajaduspõhiste õppetoetuste saajad, tuleks õppemaksust vabastada.

Teise võimaluse puhul oleks ministri sõnul üliõpilaste kanda oluliselt suurem summa, mis võib olla kehtestatud erinevalt vastavalt õppevaldkondadele, kuid arvestuslikult keskmiselt 3000 eurot õppeaastas. Tulemusena suureneks Kersna hinnangul kõrgharidussüsteemi efektiivsus ning õppima asuksid teadliku valiku teinud õppurid, kelle motivatsioon õigeaegselt lõpetada on suurem. Samas vähendaks süsteem ligipääsu kõrgharidusele, kasvaksid kulud toetussüsteemile ning suureneks üliõpilaste väljavool välismaa kõrgkoolidesse.

Kolmandaks eraraha kaasamise variandiks oleks ministri sõnul varasematel õpitulemustel põhinev ligipääs tasuta kõrgharidusele. Ta märkis, et selline süsteem kehtis Eestis 2013. aastani, kuid OECD eksperdid soovitasid juba 2007. aastal sellist süsteemi mitte kasutada. Kuigi teatud erialadel saaksid teatud kõrgkoolid teenida lisaraha, tooks süsteem kaasa kõrgharidusele ligipääsu halvendamise.

Koheseks rohkema eraraha süsteemi kaasamiseks võiks ministri hinnangul aga täpsustada tasuta kõrghariduse õppetingimusi. „Esmalt on võimalik piirata samal kõrgharidusastmel tasuta õppimise võimalusi. Teiseks, tasub kaaluda nn ümbermõtlemise aja piiramist. Lisaks on mõistlik mitte võimaldada samaaegselt õppimist mitmel õppekaval või mitmes kõrgkoolis,“ rääkis Kersna. Samuti võiks tema sõnul kaaluda osakoormusega pakutava õppe laiemat lubamist ning välisüliõpilastelt õppeteenustasu küsimist, seejuures kõrgema hinna kehtestamist kolmandate riikide kodanikele. Viimaks märkis haridus- ja teadusminister, et kõrgkoolid saaksid paremini ära kasutada mõtet, et nõudlik täiskoormusega õpe peab olema tasuta, aga nendelt, kes soovivad õppida osakoormusega, saaks küsida õppeteenustasu.

„Elujõulisest eestikeelsest kõrgharidusest sõltub ei rohkem ega vähem kui Eesti demokraatia tulevik,“ rääkis Rektorite Nõukogu juhatuse liige, professor Toomas Asser. „Kõrgharidus on elanikkonna haridustaseme tõstmise vahend ja ta on aruka ühiskonna tagatis. See on ühtlasi ka oluline osa sotsiaal‑ ja tervisevaldkonna kujundamisest, regionaalse arengu toetamisest, on osa ka siseturvalisusest ja aitab kindlasti saavutada ka ühiskonna sidusust laiemalt,“ ütles ta. „Teadusele toetuv kõrgharidus, nii nagu me seda kõrgharidust ainult ette kujutama peaksimegi, on teadmispõhise maailmapildi absoluutne tagatis.“

Asser märkis, et Eesti ülikoolides on 3500 akadeemilist ametikohta täidetud inimestega, kelle teadmised ja tahe õpetada määravadki meie kõrghariduse sisu ja kvaliteedi. „Nendest õppejõududest ja teadlastest sõltub see, mida oskab kooliõpetaja, mida oskab arst, oskab õde ja oskab insener. Missuguseks kujundatakse elukeskkond ja avalikud teenused maal ja linnas, see kõik sõltub meie kõrgharidusest,“ ütles ta.

Samas viitas professor, et nende inimeste töö on vähe väärtustatud. „Ülikoolijuhina on minul ja ka minu headel kolleegidel raske selgitada, miks on õpetajate õpetamine vähem väärtuslik kui õpilaste õpetamine, miks on õpetamine vähem väärtuslik kui mis tahes muu tegevus doktorikraadiga inimesele valikuvõimaluste seas. Seda, miks on poolte doktorikraadiga lektorite põhipalk väiksem kui kümme eurot tunnis või veerandi väiksem kui kaheksa eurot ja 30 senti, seda polegi nagu võimalik seletada,“ rääkis Asser.

Tema sõnul on oluline mõista, et Eesti riik juhib ja rahastab kõrgharidust ja teadust lahus. „See, et mõlemad tegevused on valdavalt ülikoolide vastutada, ei tähenda, et ülikool saab oma äranägemise järgi ja riigi seatud reegleid eirates neid vahendeid segada,“ rääkis professor. Seetõttu ei saa Asseri hinnangul oodata, et teadus‑ ja arendustegevuse rahastuskokkulepe lahendaks kõrghariduse mured.

„Meile on öeldud, et kõrghariduse alarahastus ei paista välja mujalt kui ülikoolide sõnadest. On öeldud, et ülikoolide tõus edetabelites, lõpetajate hea toimetulek ja teaduse rahastamise kasv näitavad, et olukord ei saa nii halb olla,“ ütles Asser. „Kui me jääme ootama, kuni kõrghariduse rahastamise probleem hakkab välja paistma langustes edetabelites, siis selleks hetkeks on juba palju kahju sündinud. Siis on see murendanud järelkasvu ja juba ka meie praegust teaduse taset.“

Riigikogu kõrghariduse toetusrühma esimees Margit Sutrop viitas enda ettekandes Riigikogu kõrghariduse toetusrühma raportile, kus on esindatud ühiskonna ja tööturu, kõrgkoolide, kõrghariduse juhtide ning järelevalve teostajate vaade kõrgharidusele.

Ta rõhutas, et eesti keele ja kultuuri jätkusuutlikkus, Eesti konkurentsivõime maailmas ning Eesti riigi tulevik sõltub sellest, kui kvaliteetne on Eesti kõrgharidus. „Paraku ohustab Eesti riigi tulevikku, mitte ainult kõrgharidust, just selle kõrghariduse valdkonna aastatepikkune alarahastamine. Kõigile, nii tööandjatele, rektoritele, õppejõududele, üliõpilastele kui haridusjuhtidele on täna üheselt selge, et niimoodi, vanamoodi enam jätkata ei saa,“ ütles ta.

Tema hinnangul vajab lahendamist korraga mitu probleemi – kõrghariduse piisava rahastuse tagamine; võrdsete õpivõimaluste tagamine kõigile võimekatele, sõltumata rahakotist, kodusest keelest või elukohast; tööturule vajalike spetsialistide andmine; kõrghariduse kvaliteedi tagamine ning eestikeelse hariduse jätkusuutlikkuse tagamine.

Sutropi sõnul on kvaliteetse kõrghariduse tasuta omandamisel kaks eeldust, mis paraku pole täidetud – tudengi piisav sissetulek tasuta õppimiseks ning ülikoolidele piisavate vahendite andmine. Ta märkis, et praeguse õppelaenude ja -toetuste süsteemi tõttu, mis ei taga tudengitele piisavat sissetulekut, töötavad üliõpilased rohkem kui varem. Sutropi hinnangul on kitsaskohtadeks ka õppejõudude väike palk ning kõrgharidusega spetsialistide puudus elutähtsates ametites.

„2013/2014. õppeaastal jõustunud tasuta kõrghariduse reformi tulemusena võttis riik endale kõrgkoolide ülalpidamise kohustuse, mida ta pole suutnud täita,“ rääkis toetusrühma esimees. Ta märkis, et kui esimesed kolm aastat pärast reformi jõustumist kompenseeris riik kõrgkoolidele saamata jäänud eraraha, siis alates 2017. aastast on kõrgkoolide rahastus praktiliselt külmutatud. Samas kehtivad tema sõnul piirangud eraraha kaasamisele.

„Kui riik ei taga kõrghariduse jätkusuutlikku rahastust, keelates samas täiskoormusega õppivatelt tudengitelt eestikeelsetel õppekavadel tasu küsimise, hakkavad kõrgkoolid kas piirama ligipääsu, vähendavad õppekohti, sulgevad kalleid erialasid, teevad ingliskeelseid õppekavu, kus saab küsida õppetasu või annavad järele kvaliteedis. Praegune rahastamismudel lausa sunnib ülikoole üle minema ingliskeelsele õppele, seades ohtu eesti keele ja kultuuri tuleviku,“ sõnas ta.

Sutropi hinnangul on vaja erakondade ülest kokkulepet, kas jätkata tasuta kõrgharidusega või minna üle vähemalt osaliselt tasulisele kõrgharidusele. „Kui jätkame tasuta kõrgharidusega, siis on vaja oluliselt suurendada riigi panust,“ rääkis ta. „Kui riik seda raha ei leia, tuleb anda kõrgkoolidele rohkem vabadust paindlike õppimisvõimaluste loomisel, olgu osakoormusega tasuline magistriõpe või mikrokraadid, ja eraraha kaasamiseks erineval moel.“

„Kui lepime kokku üleminekus kasvõi osaliselt tasulisele kõrgharidusele, siis tuleb luua süsteem, mis võimaldab õppelaenu kustutamisega ning stipendiumide maksmisega suunata noori õppima erialasid, mida tööturg vajab,“ ütles Sutrop. Seejuures tuleb kõrgharidusele võrdse ligipääsu tagamiseks tema sõnul vaadata niimoodi ümber vajaduspõhiste õppetoetuste süsteem, et see võimaldaks jõuda kõigil kõrgkooli ja õppida, samal ajal töötamata.

Läbirääkimistel võtsid sõna Eduard Odinets (SDE), Aadu Must (K), Jaak Valge (EKRE), Jürgen Ligi (RE), Mihhail Lotman (I), Peeter Ernits (EKRE), Mart Helme (EKRE), Siim Kallas (RE), Tarmo Kruusimäe (I), Riina Sikkut (SDE) ning Margit Sutrop (RE).

Istungi stenogramm

Fotod (autor: Erik Peinar, Riigikogu)

Riigikogu istungite videosalvestisi saab vaadata https://www.youtube.com/riigikogu
(NB! Salvestis jõuab veebi viivitusega).

Riigikogu pressiteenistus
Liisa Johanna Lukk
tel 631 6456, 53 310 789
e-post [email protected]
päringud [email protected]