Riigikogu tänasel istungil arutati eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena eestikeelsele õppele ülemineku probleeme.

Eesti keele õppe arengu probleemkomisjoni esimees Jürgen Ligi andis oma ettekandes ajaloolise ülevaate eestikeelsele õppele üleminekuga seotud otsustest. Ta rõhutas, et ei piisa eesti keele õppest, vaid vaja on eestikeelset õpet, et lõhestumist vältida. Ligi nentis, et tee eestikeelsele õppele ülemineku otsusteni on olnud pikk. „Suured muutused ei olegi võimalikud enne, kui väga suur osa poliitikutest on sellega nõus, avalikkuses on rohkem survet ja saadakse aru probleemi sügavusest,“ kommenteeris komisjoni esimees.

Ligi märkis küsimustele vastates, et otsus on langenud ja üleminek on kõige enam venelaste huvides, aga ka ühiskonna sidususe huvides. „Nüüd on elluviimise praktilised probleemid, mida Riigikogu enam palju tagant lükata ei saa muu kui järelevalvega. Nüüd hakkavad tegutsema koolipidajad, haridusministeerium, lapsevanemad, kooli hoolekogud selles suunas,“ lausus Ligi. Ta nentis, et olukord ei ole muretu, ent alternatiiv oleks palju halvem. Edukaks edasiliikumiseks on nüüd Ligi sõnul tarvis tugevat planeerimist ja elluviimist.

Eesti keelenõukogu esimees ning Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi rakenduslingvistika osakonna juhataja, eesti keele võõrkeelena professor Birute Klaas-Lang märkis, et viimase rahvaloenduse andmetel oskab küll 76 protsenti Eesti rahvastikust mõnda võõrkeelt, aga 40 protsenti muu emakeelega rahvastikust ei oska eesti keelt. Ta osutas, et Tallinna suur probleem on segregatsioon. Klaas-Lang kõrvutas üleminekuprotsessi Eestis ja Lätis, kus üleminek riigikeelsele üldharidusele lõpeb 2025. aastal.

Klaas-Lang rääkis Tartu Ülikooli õpilaste seas läbi viidud uuringust, kus eesti keele teise keelena riigieksami väga heale tulemusele sooritanud noorte vastustest ilmnes, et praegune 60-40 õpe ei tööta ja kakskeelsete koolide eestikeelne õpe ei pruugi olla eestikeelne. Ta toonitas, et eesti keele oskust mõjutavad omavahel põimunult keelekeskkond, kool ja motivatsioon.

Professori sõnul on suur probleem see, et koolidel ja haridusasutustel ei ole selget arusaama, mida üleminek eestikeelsele haridusele tähendab. Ta osutas, et koolides levivad teises keeles õppimise kohta müüdid, näiteks, et pole võimalik, et kodus on üks ja koolis teine keel. Klaas-Lang märkis, et õpetajatega on vaja sel teemal rohkem rääkida ja nende keeleteadlikkust suurendada. Samuti toonitas ta, et iga vene kooli ja lasteaia õpetajaga tuleks nende individuaalne karjääritee läbi arutada, kuna paljud venekeelsed õpetajad muretsevad, et nad saadetakse abiõpetajaks, sest arvavad, et nad ei saa eesti keelt selgeks. Seejuures on ka selliseid õpetajaid, kellel on väga hea keeletase olemas, kuid kes ei julge seda kasutada.

Klaas-Lang toonitas, et kõige enam mõjutab õpilast kodu, mistõttu vanemate toetus üleminekuprotsessile on üks võtmeküsimus. Ta sõnas, et vanemad tahavad, et lapsed saaksid hea eesti keele oskuse kätte, ent kardavad, et laps kaugeneb vene identiteedist, keelest ja kultuurist. „Siin on meil kõigil väga suur töö ära teha ja rääkida seda, et riigiidentiteet ei pea olema rahvusidentiteet ja nad ei saa ja nad ei peagi olema täpselt seesama.“

Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduste instituudi rakenduslingvistika osakonna eesti keele võõrkeelena didaktika kaasprofessor Mare Kitsnik keskendus oma ettekandes koolitunnis toimuva õppe kolmele alustalale, mis on õppemetoodika, õppematerjalid ja õpetajad.

Õppemetoodikast rääkides ütles Kitsnik, et õpilased peaksid saama võimalikult palju omavahel suhelda ehk õpe peab olema kommunikatiivne, mis tähendab, et õpetajal tuleb luua õhkkond, kus ka õpilased saavad olla aktiivsed ja väga palju eesti keelt kasutada. Kitsnik lisas, et keelt tuleb kasutada keelekeskkondades väljaspool kooli, aga kahtlemata ka koolis. Samuti märkis ta, et õppimine peab olema sihtrühmale huvitav ja jõukohane. „Kui õppimine ei ole sihtrühmale huvitav, siis voolab õpetatav materjal temast suures osas mööda. Igale vanuserühmale tuleb leida sobiv õpetamisviis,“ sõnas Kitsnik. Ta lisas, et õpetaja peab hindama, milline õpe on lastele jõukohane ja oma õppetegevust vastavalt kohandama. Kitsnik nentis, et see on väljakutse aineõpetajatele, kes on seni õpetanud ainult eestlasi.

Kitsnik lausus, et koolides on õppematerjalid olemas, kuid paljud neist ei ole kommunikatiivsed ega huvitavad. Seetõttu oleks vaja arendada õppematerjale, mis oleks tänapäevased, elulised, põnevad ja kommunikatiivsed ning õpikute juurde luua lisamaterjali, mis aitaks õpikute järgi õppida. Ta nentis, et õppematerjalide jaoks oleks vaja professionaalseid koostajaid ja õppematerjali koostamine võtab vähemalt 1,5 aastat.

Õpetajatest ja nende väljaõppest rääkides ütles Kitsnik, et sel aastal on natuke rohkem õppijaid, mis on positiivne märk, ning töös on mikrokraadid, mida on küll vaja veel arendada. Eesti keele kui teise keele õpetajate väljaõpet võiks tema sõnul arendada selles suunas, et nad õpiks paremini tundma teise keele omandamise põhimõtteid ja didaktikat. Kooliõpetajatele oleks tema sõnul vaja süsteemset täiendusõpet. Ta lisas, et ülikoolidesse oleks tarvis uusi praktilise kogemuse ja erialase doktorikraadiga õppejõude.

Narva Eesti Riigigümnaasiumi direktor Irene Käosaar ütles, et eesmärk on avada ühtse kooli põhimõtetel töötav kool, kus õpivad koos nii eesti kui ka vene kodukeelega lapsed. Ta nentis, et tegu on eesti õppekeelega kooliga, kus on vaid paar protsenti õpilasi, kelle kodune keel on eesti keel. Käosaar keskendus oma ettekandes koolile, keskkonnale ja sellele, miks õpetajad koolist ära lähevad.

Käosaar sõnas, et eestikeelsele õppele üleminekus on õpetajad loomulikult olulised ja nad peavad olema professionaalsed, aga koolis on võimalik luua ka suurem eestikeelne õpe ja suurem eesti keele kasutus, kui kõiki õpetajaid kogu aeg olemas pole. Õpetajad vajavad tema sõnul aga arenguruumi ning tähenduslikku ja mõtestatud tööd. Koolipidaja peab tema hinnangul seejuures olema nõudliku ja tugeva õlaga võimaluste looja.

Käosaar toonitas koolikollektiivi ühises väärtusruumis olemise olulisust, mis tähendab, et ka lapsevanemad ja õpilased saaks aru, miks ja mida tehakse ning mis on nende roll. „Kooli lõpetajal peavad olema õpioskused, enesemääratlus, tulevikuoskused, ta peab olema ennastjuhtiv. Ta peab olema elujaatav, ta peab olema optimistlik, oma tervisest hooliv, uskuma tulevikku ja unistama suurelt. Et muuta maailma, peavad tal kindlasti olema teadmised ja oskused, hoiakud ja väärtused, julgus, võõrkeeled ja kindlasti ka uudishimu. Ka sellest kõigest räägime me, kui me räägime eestikeelsest õppest koolis,“ lausus Käosaar, rõhutades koolikultuuri ja väärtusruumi olulisust.

Läbirääkimistel võtsid sõna Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Toomas Jürgenstein, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel Jaak Valge, Isamaa fraktsiooni nimel Üllar Saaremäe, Reformierakonna fraktsiooni nimel Margit Sutrop, Keskerakonna fraktsiooni nimel Maria Jufereva-Skuratovski, samuti Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin, Maris Lauri Reformierakonna fraktsioonist, Peeter Ernits Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioonist, Eduard Odinets Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonist ja Tarmo Kruusimäe Isamaa fraktsioonist.

Istungi stenogramm

Fotod istungilt (autor: Erik Peinar, Riigikogu Kantselei)

Videosalvestist istungist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.
(NB! Salvestis jõuab veebi viivitusega).

Riigikogu pressiteenistus
Merilin Kruuse
tel 631 6592, 510 6179
e-post [email protected]
päringud [email protected]