Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Riigikogus oli täna keskkonnakomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035?“ arutelu.

Ettekanded tegid Eesti Rohelise liikumise juhatuse liige ja huvikaitse ekspert Madis Vasser, keskkonnakomisjoni esimees Yoko Alender, keskkonnaminister Tõnis Mölder ning Cambridge’i Ülikooli kliimamuutuste majanduse vanemteadur ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni teadus- ja tehnoloogianõukogu aseesimees Annela Anger-Kraavi.

Vasser rääkis rahvaalgatusest “Kliimaneutraalne Eesti 2035”, mille allkirjade kogumine toimus tegelikult juba poolteist aastat tagasi. „Siis oli tegemist võrdlemisi teistsuguse maailmaga. Näiteks ei olnud Euroopa Parlament veel välja kuulutanud kliimakriisi. Samuti ei olnud ülemaailmset pandeemiat ega tol hetkel ilmselt üsna mõeldamatuid elukorralduse muutusi,“ ütles Vasser.

Vasser märkis, et pöördumisele allkirja andnud inimesed ja organisatsioonid soovivad Eesti riigilt kiiret ja otsustavat tegutsemist kliimamuutuste pidurdamiseks. „Eesti peab saavutama kliimaneutraalsuse läbi teaduspõhiste ja kogu ühiskonda kaasavate lahenduste. Need lahendused peavad olema õiglased, loodussäästlikud ja targad. Seda kõike hiljemalt aastaks 2035,“ selgitas ettekandja.

Ta esitas retoorilise küsimuse: näiteks, mis on kliimaneutraalsus? „See on Eesti kasvuhoonegaaside heitmete ja nende sidumise summaarselt nulli jõudmine. Nii palju, kui me atmosfääri heitmed heidame, sama palju peame suutma mingil moel sealt aasta lõikes ka tagasi võtta. Aga ma tahan rõhutada, et see ei ole ainult üks kokkuleppeline kuupäev või aastaarv, näiteks 2035, pigem on see selline järkjärguline protsess, kuidas selle sihini jõuda ja pärast saavutatut ka kuidagi hoida,“ ütles Vasser.

Ettekandja ütles kokkuvõtteks: „Kliimaneutraalne Eesti 2035 on vajalik, kuna nii saame ise olla rohepöörde juhid, mitte selle tõmbetuultes. Ja see on võimalik, sest ühiskondlikult on levinud arusaam nende muutuste vajalikkusest ning erinevaid meetmeid on analüüsitud juba piisavalt. See eesmärk on väärtuslik, sest see annab ühiskonnale julge sihi, erasektorile selge raamistiku ja elurikkusele suurema kaalu.“

Alender ütles, et tema meelest on tegemist ühe sisukama ja tõsisema petitsiooniga, millega tal on olnud au tegelda Riigikogus oldud viie aasta jooksul. Keskkonnakomisjon on arutanud petitsiooni aastal 2019 ja aastal 2020 kokku seitsmel istungil ning küsinud nõu ka teistelt komisjonidelt.

Alender tõi välja mõned kliima vaates olulised algatused, mis on töös. „Uuendatakse energiamajanduse arengukava ja kiirendatakse taastuvenergiale üleminekut nii tootmises kui tarbimises. Kaitseministeeriumil on soetamisel radarid, mis vabastavad Ida-Virumaal alasid tuuleenergia tootmiseks. Valmimas on merealade teemaplaneering, et kiirendada meretuuleparkide rajamist. Samuti on käimas vesiniku teekaardi koostamine, esimesed Eesti-ettevõtted on pürgimas valdkondlikku  üleeuroopalisse rahastuskavasse,“ märkis Alender.

Ta lisas, et motiveerimaks inimesi kogukondlikult energiamajanduses kaasa lööma, soodustatakse ka kohalikke taastuvenergiaühistute teket ja toimimist. Omavalitsusi peaks motiveerima investeeringuid oma piirkonda tooma rahandusministeeriumi loodav kohaliku kasu instrument. „Kogu avalikus sektoris võiks ju tegelikult samm-sammult läbi viia roheenergiapöörde, olles eeskujuks ja minnes üle taastuvenergia tarbimisele. Loomulikult ka jätkatakse energiatõhususe tõstmist,“ selgitas Alender.

Ta tõi esile paar konkreetset uuemat ettepanekut, mille kallale üheskoos kohe asuda võiks. „Teiste põhjamaade eeskujul võiksime luua Riigikantselei juurde riigijuhte, teadlasi ja ettevõtjaid koondava Kliimakogu. Üheskoos koostaks Kliimakogu Eesti tegevuskava kliimaneutraalsuse saavutamiseks aastaks 2050. Erasektor on siin juba poolel teel. Lähme neile vastu ja koos kiiremini edasi,“ ütles Alender.

Keskkonnakomisjoni esimees toonitas, et edasi seame kliimaneutraalsuse riiklikuks eesmärgiks ja algatame “Kliimapoliitika põhialused aastani 2050”  uuendamise.

Mölder rõhutas, et Eesti kliimapoliitikat kindlasti ei mõjuta mitte ainuüksi Eesti, vaid siin tuleb ikkagi läheneda asjale globaalselt. „Kindlasti ÜRO tasandil kui ka Euroopa Liidu tasandil tehtavad otsused mõjutavad Eesti seisukohti paljuski nendes küsimustes,“ toonitas keskkonnaminister. Ta selgitas, et Eesti ratifitseeris 2016. aastal Pariisi kliimakokkuleppe, mille peamine eesmärk on hoida globaalse keskmise temperatuuri tõusu eelistatult alla 1,5 kraadi võrreldes tööstusajaeelse ajaga. Euroopa tasandil on vastu võetud ka Euroopa roheline kokkulepe, mis on Euroopa Liidu majanduse kestlikkuse muutmise tegevuskava. Selle saavutamise alustalaks on Euroopa Liidu kliimaneutraalsuse saavutamine aastaks 2050, sealjuures tagada õiglane üleminek.

„Õiguslikult siduv kliimaneutraalsuse eesmärk on see, et seatakse peagi ka Euroopa kliimaseadusesse need olulised eesmärgid. Eesti toetab Euroopa Liidu ülest kliimaneutraalsust aastaks 2050 ja selleks Euroopa Liidu tegevuste kokkuleppimist,“ ütles Mölder. Tema hinnangul tagame nii, et eesmärgi saavutamisse panustavad kõik liikmesriigid ning loome turul võrdsed võimalused.

Keskkonnaminister selgitas, et Eesti kliimapoliitika eesmärgid on sõnastatud kahes 2017. aastal vastu võetud dokumendis. “Kliimapoliitika põhialused aastani 2050” seab Eesti pikaajaliseks eesmärgiks vähendada kasvuhoonegaaside heidet 80 protsenti aastaks 2050. Selle saavutamiseks on kokku lepitud vahe-eesmärk, et aastaks 2030 vähendame heidete kogust ligikaudu 70 protsenti.

„Valitsuse üks suuri prioriteete on see, et tõsta Eesti kliimaambitsiooni, sealhulgas saavutada aastaks 2050 täielik kliimaneutraalsus. See eesmärk on juba integreeritud arengustrateegiasse “Eesti 2035”, mis on hetkel Riigikogus kinnitamisel,“ ütles Mölder. Ta lisas, et plaanime suurema kliimaambitsiooni samuti ka riiklikesse arengudokumentidesse sisse viia.

Mölder selgitas, et kliimaneutraalsuse saavutamises on fossiilkütustest, sealhulgas põlevkivist energiaallikast väljumisel oluline ja keskne roll. Seega on valitsus seadnud sihiks, et aastal 2035 lõpetatakse põlevkivist elektri tootmine. Ta  rõhutas sõna “elektri” tootmine. „Näeme juba täna, et lisaks keskkonnahoiule ei ole ka põlevkivist elektri tootmine enam konkurentsivõimeline just nimelt majandusvaatevinklist,“ põhjendas minister.

Mölder peab oluliseks, et kiimaneutraalsusele üleminek toimuks samm-sammult ja sellisel viisil, et planeeritud investeeringud jõutaks ka reaalselt ellu viia. „Otsused ja investeeringud, mida me teeme järgmise 10 aasta jooksul, on väga olulised meie eesmärkide saavutamiseks,“ ütles keskkonnaminister.

Annela Anger-Kraavi sõnul on kliimaneutraalsus kui selline teoreetiline kontseptsioon. „See on üks ajapunkt, kus see saavutatakse,“ ütles ettekandja. Ta loetles emissioone, mida me ei saa vähendada, milleks tihtipeale nimetatakse rahvusvahelist lennundust ja laevandust, või siis on teised elualad, näiteks on osa põllumajandusemissioone, mida on raske vähendada. Need peaks kuidagi õhust välja võtma siis kas muude looduslike meetmetega, metsa, rohumaade, soodega, soode abil, või siis tehnoloogiate abil. „Selle sajandi teisel poolel peaks üheks hetkeks olema see punkt, kus need emissioonid, mida me veel emiteerime ja mida me välja võtame, saavutavad tasakaalu. Nüüd tuleb mõelda, mis juhtub pärast seda,“ ütles kõneleja. Tema sõnul on vaja palju pikaajalisemat visiooni kui kliimaneutraalsus 2035 või 2050. „Ideaalis peaks pärast seda see välja võetav süsinikdioksiidi või teiste kasvuhoonegaaside hulk olema suurem kui see, mida me emiteerime,“ ütles Anger-Kraavi. Ta nimetas olukorda triibuliseks alaks. „Muidu, ilma selleta me ei saavuta või ei suuda limiteerida ülemaailmset inimtekkelist soojenemist 1,5 kraadile, võrreldes tööstusrevolutsioonieelse ajaga,“ selgitas kõneleja.

Ta juhtis tähelepanu IPCC-le – valitsuste vahelisele kliimamuutuste paneelile. „See on nende 1,5 kraadi raport, eriraport, mis võeti vastu 2018. aastal, mis näitab seda, et kus me oleme praegu,“ selgitas kõneleja. Ta märkis, et graafik hakkab 2010. aastast, kus praegu emissioonid küll suurenevad, aga 2030. aastaks peaks maailmas emissioonid olema vähenenud poole võrra ja sealt edasi kuskil 2055. aastal, 2050. aastal olema nullis.

„Pärast seda peaks olema emissioonid negatiivsed, mis tähendab, et seotakse rohkem õhust CO2, kui sinna emiteeritakse,“ ütles Anger-Kraavi.  Ettekandja sõnul on aga oluline meeles pidada, et on mitte ainult CO-gaasidest kliimamõjurid, teised kasvuhoonegaasid, aga ka tahm. Ka need peavad vähenema, et saavutada kliimaneutraalsust. „Kui me räägime kliimaneutraalsusest, siis me räägime tegelikult kõikide kliimat mõjutavate gaaside või siis ka musta süsiniku, ehk tahma koguste vähendamisest. Nii et osaliselt süsinikdioksiidi kinni püüdmisega õhust kompenseeritakse ka seda, et neid teisi kasvuhoonegaase või mõjureid ei saa vähendada nulli,“ selgitas kõneleja.

IPPC pakub välja neli stsenaariumit, kuidas ja mida võiks teha, et jõuda kliimaneutraalsuseni, jõuda selleni, et me võtame välja süsinikdioksiidi õhust. Sellele raportile järgnevalt, 2020. aastal, kui ÜRO kliimamuutuste konventsioon kutsus riike esitama pikaajalisi kliimamuutuse strateegiaid, kliimamuutustega võitlemise strateegiaid, siis paljud riigid ongi juba lubanud, et nemad tahavadki oma kliimaneutraalsuse saavutada ühel või teisel ajahetkel.

Anger-Kraavi esitas retoorilise küsimuse. et kas Eesti peaks saavutama 2035. aastaks kliimaneutraalsuse? „Põhimõtteliselt jah. Ma arvan, nagu ma ka enne ütlesin, peaks nägema palju kaugemale kui see, mis tuleb pärast seda.“

Läbirääkimistel võtsid sõna Jevgeni Ossinovski (SDE), Üllar Saaremäe (I), Imre Sooäär (K), Peeter Ernits (EKRE), Annely Akkermann (RE) ja Eduard Odinets (SDE).

Fotod (autor Erik Peinar, Riigikogu).                                                              

Istungi stenogramm:

Videosalvestist istungist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.
(NB! Salvestis jõuab veebi viivitusega).

Riigikogu pressiteenistus
Gunnar Paal, 631 6351, 5190 2837
gunnar.paal@riigikogu.ee
päringud: 
press@riigikogu.ee

 

 

Tagasiside