Peaminister Andrus Ansip andis Riigikogule ülevaate teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas. Ansip kinnitas, et valitsus on majanduskriisi ajal jätkanud ning kasvatanud investeeringuid haridusse, teadusesse ja innovatsiooni. „Suurenenud teadus- ja arendustöö kulutused, kasvav eksport, paranev tootlikkus ja uued välisinvesteeringud on järjepideva tegevuse tulemus,“ ütles Ansip. Kõrget lisaväärtust loova töötleva tööstuse abil saab maandada turbulentse väliskeskkonnaga kaasnevaid riske ning suurendada Eesti konkurentsivõimet välisturgudel. „Aasta esimese üheksa kuuga on ekspordimaht kasvanud 8,9 miljardi euroni, mida on ligi 200 miljonit eurot rohkem kui eelmise aasta kogueksport,“ tõi Ansip näite. Peaminister peab investeerimist teadus- ja arendustegevusse nii avalikus kui erasektoris Eesti konkurentsivõime garantiiks. Majanduskriisis vastuvõetud otsused avaliku sektori teadus- ja arendustegevuse investeeringute suurendamise näol aitasid luua aluse erasektori arendustegevuse kasvule. Riigi poolt rahastatud arendustegevuse kulutused ettevõtlussektoris kasvasid 2010. aastal 9, 7 miljonilt eurolt 13 miljonile eurole võrreldes 2009. aastaga. Ansip tunnistas samas, et riikidevahelises võrdluses jäädakse endiselt maha Soomest, Rootsist, Taanist, Saksamaast. Eesmärgiks on tõsta teadus- ja arendustegevuse investeeringute maht 2015. aastaks 2 protsendini SKPst ning 2020. aastaks 3 protsendini SKPst. Peaminister hindas heaks strateegia „Teadmistepõhine Eesti“ rakendamise tulemused, mainides, et on aeg alustada arutelusid uute põhisuundade ja rahastamisprioriteetide valikuks.

 

Peaminister jätkas, et teaduse ja innovatsiooni arendamisel on valdkondi, kus tuleks tegutseda senisest läbimõeldumalt – olulisemad neist on teaduse järelkasvu tagamine ning arenduse ja innovatsiooni mõtestatum toetamine. Rahastamine tuleks fokusseerida suurematele projektidele ning luua laiem keskkond, mis uuenduslikkust rohkem toetaks. „Järgmise rahastamise perioodi peamised märksõnad peaksid olema inimesed ja kvaliteet,“ ütles Ansip. Ta möönis, et Euroopa Liidu keskmisest suuremat lõpetatud kõrgharidusega inimeste osatähtsust varjutab teadmine, et 25-35 – aastaseid doktorikraadiga lõpetajaid on meil vaid 0,8 inimest 1000 elaniku kohta, mis näitab et doktoriõppe efektiivsus on madal. „Peame leidma uusi motivatsioonivahendeid rahvusvaheliste tippteadlaste kaasamiseks doktoriõppesse ja teadusprojektidesse ning teadlaste ja doktorantide mobiilsuse suurendamiseks, eriti erasektorisse,“ rääkis Ansip.

 

Rääkides innovatsiooni toetamisest ja rahastamises viitas Ansip nõudluspõhisele arendustegevusele, riigi poolt loodud efektiivsele ja mõjusale innovatsioonikeskkonnale, riskikapitali soodsale kättesaadavusele ning teaduse tulemite edukale kommertsialiseerimisele. Ansipi väitel on 2010. ja 2011. aastal hoogustunud just suuremahulised investeeringud. „Märtsis kinnitas valitsus riikliku tähtsusega teadustaristu teekaardi, mille alusel alustati investeeringuid üheksasse prioriteetsesse projekti, kaheksale projektile anti toetust ettevalmistuste alustamiseks. Tuues näiteid mitmest edukast projektist tänas peaminister Riigikogu esimeest Ene Ergmad isikliku panuse eest Euroopa koostööriikide kava lepingu allkirjastamisse Euroopa Kosmoseagentuuriga.

 

Riigikogu ja valitsuse tehtud investeerimisotsused on hoolimata keerulisest maailmamajanduse olukorrast mõjutanud Eesti arengut positiivses suunas. Edu säilitamiseks peame hästi läbi mõtlema uued pikaajalised kavad. Loodan, et strateegia eesmärkide üle tekib ühiskonnas laiapõhjaline ja elav mõttevahetus, mis aitab veelgi kiiremini liikuda kõrge lisandväärtusega majanduse suunas,“ võttis Ansip oma ülevaate kokku.

 

Sõnavõttudega esinesid Ene Ergma ja Aadu Must.

 

Olulise tähtsusega riikliku küsimusena oli Riigikogus arutusel Euroopa võlakriis ja selle mõju Eestile. Ettekannetega esinesid Tartu Ülikooli rahvusvahelise ettevõtluse professor, akadeemik Urmas Varblane ja majandusekspert Indrek Neivelt.

 

Urmas Varblane analüüsis oma ettekandes Euroopa valikuid ja teid, mis viisid võlakriisi probleemideni ning seda, mida taoline olukord Euroopale laiemas plaanis maailmas tegelikult tähendab. Varblane nentis, et eurotsooni loomise käigus sattusid kõrvuti kaks täiesti erinevat huvi – ühelt poolt poliitiline soov ja teiselt poolt majanduslik huvi. Ta peatus Maastrichti kriteeriumitel ning nende taustal riigieelarvete puudujääkide ning avaliku sektori võlgade näidetel. Ettekandest selgus, et Maastrichti nõudeid rikkusid juba 2002. aastal Saksamaa ja Prantsusmaa, kuid sanktsioone ei järgnenud, korralekutsumine oli vaid formaalne. Tekkis tunne, et nendest nõuetest võib mööda vaadata. Seda võibki nimetada kriisi alguseks. Varbalne väitis, et tema arvutuste põhjal on avaliku sektori võla skaala lai, ulatudes ühes otsas, kus asuvad Eesti ja Bulgaaria, 700st eurost ühe inimese kohta kuni 33 tuhandeni euroni inimese kohta teises otsas, kus asub nt Iirimaa. Sellele lisandub veel erasektori võlg. Varblase hinnangul on see väga suur probleem kogu Euroopale, kes praegu intensiivselt otsib raha oma võla rahastamiseks. Ta jätkas, et tegelikult räägime me konkurentsivõime kriisist ehk sellest, et riigid ei ole enam lihtsalt võimelised maailmaturul konkureerima, millele lisanduvad panganduskriis, usaldusväärsuse kriis ja lõpuks paljude probleemide tagajärjel tekkiv poliitiline kriis. Euroopas on vastamisi väga tõsiste marginaliseerumise probleemidega. Euroopa tootlikkus aeglustub pidevalt, mida näitab Euroopa töötaja 5 aasta keskmise tunnitootlikkuse juurdekasvu langus. See on probleem, miks Vahemere maad on olnud väga suures hädas. Varblane tõi näiteks ka pensionieaga seotud tendentsid, kus paljudes riikides jäävad inimesed pensionile ametlikust, seadusest tulenevast vanusest tunduvalt varem. Varblane rääkis veel avaliku sektori võimekusest rahandust hallata aga ka vastutuse võtmisest.

 

Ettekandja andis kordas üle mõned soovitused, mis aitaks Euroopal kriisist välja tulla: tuleks parandada konkurentsivõimet, kehtestada rangemad eelarvereeglid ning rakendada sanktsioone. Tulevikuotsused peavad olema karmid; väga olulised on pangandussektori reguleerimise ja järelevalve küsimused. Eesti huvisid silmas pidades tuleks võimalikult kiiresti rakendada Euroopa stabilisatsioonimehhanismi. Varblase nägemuses seisneb Euroopa tulevik võla infleerimises erinevate meetodite abil või inflatsiooni kasvus.    

 

Omapoolse nägemuse kriisi tekkimisest esitas ka Indrek Neivelt. Neivelti arvates on otsustajad kogu aeg seda kriisi alahinnanud ning pidevalt reageerinud kas liiga ettevaatlikult või liiga hilja. Alahinnatud on turu käitumist. Neivelt ennustas, et kui need trendid kõik jätkuvad, siis varsti on käes probleemid Prantsusmaaga ja veidi hiljem ka Saksamaaga. „Uudiseid ja arvamusi kriisi kohta on olnud väga palju, inforuum on vallutatud ja tegelikult on väga raske aru saada, kus on põhijoon,“ ütles Neivelt. „Põhimõtteliselt võib probleemi jagada kaheks. Esiteks tuleb leida lahendus küsimusele, kuidas ülelaenanud riigid oma võlgadega hakkama saavad ning kuidas teha seejuures nii, et pangandus töötaks ja majandus toimiks. Siia alla käib ka eelarvelise tasakaalu saavutamise küsimus. Teiseks otsitakse vastust küsimusele, kuidas tulevikus sellise kriisi kordumist vältida,“ jätkas Neivelt. Ta avaldas arvamust, et esmameetmena rakendatav riigi kulutuste kärpimine vähendab omakorda majanduskasvu ja võib viia majanduse kahanemisse ning võime laenu teenindada väheneb veelgi. Inflatsioon kui meede kergendab küll laenu teenindamist, aga arvestades demograafilist olukorda, on säästude ostujõu langus suur hoop riikide pensionisüsteemidele. Ta juhtis tähelepanu, et kulutuste kärpimine on praeguses olukorras siiski oluline, samuti reformide läbiviimine, lisades, et Euroopa elatustase lähiaastatel ei tõuse, vaid kipub langema, samuti väheneb säästude ostujõud ning otsustusõigus liigub poliitiliselt rohkem keskusesse. „Küsimus on peamiselt protsesside kiiruses ning selles, kui palju võimu tsentraliseeritakse,“ ütles Neivelt.

 

Ettekandja arvates võiks baasstsenaariumiks võtta, et järgmise viie ja rohkema aasta jooksul majandus Euroopas ei kasva, vaid kahaneb. „Loodame, et suuremad kollapsid suudetakse ära hoida, aga samas on närvilisust palju. Eesti positsioon sellise stsenaariumi korral on tänu  madalamale kulubaasile ja paindlikkusele suhteliselt hea,“ uskus Neivelt.

 

Fraktsioonide nimel esinesid sõnavõttudega Kadri Simson, Aivar Sõerd, Rannar Vassiljev ja Margus Tsahkna.

 

Majanduskomisjoni ettepanekul lõpetati valitsuse algatatud ühistranspordiseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu (115 SE) teine lugemine. Eelnõu eesmärk on sätestada ühistranspordiseaduse muudatused, mis tulenevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu vastavatest määrustest rahvusvahelisele bussiteenuste turule juurdepääsu käsitlevate ühiseeskirjade kohta. Mitmed muudatused ei ole sisulised, vaid on sõnastuslikku või tehnilist laadi. Näiteks asendub ühistranspordiluba ühenduse tegevusloaga. Samuti on kehtiva seaduse kohaselt nii bussi- kui taksoveol vajalik dokument sõidukikaart, eelnõu järgi kasutatakse sõidukikaarti vaid taksoveol, bussiveol asendatakse see ühenduse tegevusloa tõestatud koopiaga. Eelnõu suunati kolmandale lugemisele.

 

Sotsiaalkomisjoni ettepanekul lõpetati sotsiaalhoolekande seaduse muutmise seaduse eelnõu (124 SE) teine lugemine. Seadusesse lisatavad sätted võimaldavad lapsehoidjana töötada mitte ainult lapsehoidja kutsetunnistuse omajaid, vaid ka teisi inimesi, kellel on selleks sobivad teadmised ja oskused. Lapsehoidja haridusnõuded kehtestati esmakordselt 2007. aastal samaaegselt lapsehoidja kutsestandardi loomisega. Kehtiva seaduse kohaselt ei saaks lapsehoidjana alates 2012. aastast töötada lapsehoidjana teiste erialade esindajad, kes samas vastavad oma ettevalmistuse poolest täielikult või suures osas lapsehoidja kutsestandardi nõuetele, olles õppinud mõnda teist eriala, nt aineõpetajaks õppinud pedagoogid jt. Eelnõu annab õiguse töötada lapsehoidjana ka inimesele, kellel on lapsehoidja kutsetunnistuse omajaga samal tasemel või isegi kõrgemal tasemel sobiv haridus. Teine eelnõuga seadusesse lisatav muudatus võimaldab vajadusel määrata inimesele nii hooldaja kui eestkostja. Tänane regulatsioon ei võimalda määrata hooldajat inimesele, kes vajab samal ajal ka eestkostjat. Isiku sobivuse määratlemine eestkostjana või hooldajana jäävad endiselt kohtu ja omavalitsuse pädevusse. Eelnõu suunati kolmandale lugemisele.

 

Põhiseaduskomisjoni ettepanekul lõpetati Sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni algatatud Vabariigi Valitsuse seaduse, avaliku teenistuse seaduse, riigiteenistujate ametinimetuste ja palgaastmestiku seaduse ning audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu (109 SE) esimene lugemine. Eelnõuga kaotatakse seadustest abiministri ametikoht. Eelnõu algatajad leiavad, et sisuline vajadus sellise ametikoha järele puudub. Viimane abiminister lõpetas oma töö nende kinnitusel 19. juunil 2008. aastal. Eelnõu suunati teisele lugemisele.

 

Loe lisa istungi stenogrammist:

 

 

Riigikogu pressitalitus