Riigikogu tänasel istungil räägiti riigieelarve kontrolli erikomisjoni algatusel olulise tähtsusega riikliku küsimusena teemal „Hinnakriis elektriturul“. 

Riigieelarve kontrolli erikomisjoni esimehe Urmas Reinsalu sõnul on Eesti praegu silmitsi energiakriisiga, mille tulemusena on aset leidnud kontrollimatu energiakandjate hinnatõus. Ta viitas, et tänase päeva seisuga prognoositakse elektrienergia megavati hinnaks 205 eurot, mis on suures plaanis kuus korda kõrgem hinnatase, kui see oli keskeltläbi 2020. aastal.

Reinsalu tõdes, et võrgutasude vähendamise meede on rakendunud, see on administratiivse iseloomuga ja seda rakendada oli lihtne. Kuid ta nentis, et vähekindlustatud tarbijate kompensatsioonimeede on paraku takerdunud ametkondliku bürokraatia taha.

Reinsalu käsitles ka võimalusi, mida on pakutud elektrihinnakriisi kiireks leevendamiseks nii ettevõtetele kui ka kodutarbijatele. Tema sõnul on üks võimalus kaotada taastuvenergia tasud. Selle võit nii ettevõtetele kui ka kodutarbijatele oleks konsolideeritult suurusjärgus 100 miljonit eurot.

Teine meede on Reinsalu sõnul käibemaksu alandamine energiakandjatele. Selle hinnavõit oleks kodutarbijatele Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimehe Arvi Hamburgi koostatud analüüsi järgi suurusjärgus 225 miljonit eurot järgmisel eelarveaastal.  

Reinsalu nimetas omavalistuste esindajatele viidates keeruliseks halduskoormuseks meedet, mille kohaselt saavad energiahindade tõusu eest toetust taotleda vähekindlustatud pered, kus esimese pereliikme sissetuleku on alla 1050 euro.

Reinsalu rääkis ka võimalusest viia läbi Eestis elektrituru reform. „Elektrituru reformi põhimõte tähendaks seda, et väiketarbijatele antakse võimalus börsiväliselt liituda elektrienergiapaketiga, mida kohustataks pakkuma turgu valitsevas seisundis olevat elektritootjat, Eesti Nord Pooli hinnaregioonis Eesti Energiat, ning see toimuks Konkurentsiameti kooskõlastatud hinnaga,“ rääkis ta.

Reinsalu kõneles ka võimalikest katteallikatest energia hinnakriisi leevendavatele meetmetele. Ta juhtis tähelepanu, et kui 2021. aasta eelarve kinnitamisel lähtuti hinnahorisondist, et CO2 kvooditasu laekub riigieelarvesse suurusjärgus 80 miljonit eurot, siis see summa sellel aastal ulatub üle 200 miljoni euro. Ja ainuüksi Eesti Energia prognoosib, et CO2 kvoodiraha järgmisel eelarveaastal tuleb neil maksta üle 300 miljoni euro. Lisaks tähendab kallinev energiakandjate hinnatõus ka seda, et riigile laekub rohkem käibemaksu, orienteeruvalt vähemalt 150 miljonit eurot, ütles Reinsalu.

Reinsalu rõhutas, et vaja on tagada ka Eestis energiatootmise reservvõimsus. 2019. aastal võttis valitsus vastu otsuse, et Eesti Energial lasub kohustus tagada reservvõimsus minimaalselt 1000 megavatti. „Peame tagama Eestis elektrienergia julgeoleku, aga ka tarbijate huvides võimsuse, mis oleks minimaalselt selline, et ta tagaks suures osas energiatootmise suutlikkuse Eesti territooriumil juhitavatest tootmisallikatest,“ ütles Reinsalu.

Majandus- ja taristuminister Taavi Aasa sõnul on vaja tegutseda kolmes suunas. Lühikeses perspektiivis nimetas Aas kõigepealt abi inimestele ja ettevõtetele. Kiire abi on temas sõnul eelkõige maksupoliitiline, aga ka toetused. Ta tõdes, et toetuse saajate ring võib minna väga suureks, aga sellest hoolimata pidas ta toetusi vajalikuks ning oluliseks kokku leppida toetuste saamise tasemes. Kõiki tarbijaid puudutavate meetmetena nimetas Aas võrgutasu, aktsiise ja käibemaksu. „Need on hoovad, mida saame kiiresti ühiselt otsustades rakendada,“ lausus Aas.

Keskpikk perspektiiv on Aasa sõnul hinnakindlus ja varustuskindlus. Ta ei pidanud õigeks täielikku lahkumist börsilt. Samas tuleks tema hinnangul töötada selles suunas, et tarbijatel oleks kindlus, et sellised šokid neid tulevikus ei taba. Selleks tuleb läbi kaaluda juriidilised aspektid ja võimalused, mis tulenevad Euroopa Liidu seadusandlusest.

Pikas perspektiivis tuleb Aasa sõnul laiendada energiatootmise allikaid. Ta märkis, et Eesti on astunud samme, et tulevikus oleks rohkem roheenergia tootmist. „Kuid, kui on 20 kraadi külma ja tuulevaikus, siis ilmselt roheenergia meid väga palju ei aita,“ sõnas Aas. „Kindlasti on vaja juhitavat energiat. Täna on meil selleks Narva Elektrijaamad. Kas ja mil moel ja kui palju me tulevikus kasutame aatomienergiat? Sellega tegeldakse, aga kindlasti ei ole tegemist kiire lahendusega.“

Aasa sõnul on pakutud lahendustena ka vesinikutehnoloogiat. Aga ta tuletas meelde, et vesiniku tootmine on väga energiamahukas protsess ja see eeldab, et mingitel ajahetkedel on odavat energiat väga palju, mis saab tulla tõenäoliselt ainult tuuleenergiast. Päikesepaneelide miinusena tõi Aas välja, et talvekuudel – november, detsember, jaanuar, veebruar – ei ole päikeseenergiat väga palju toota võimalik isegi päikeselise ilmaga.

Eesti Teaduste Akadeemia energeetikanõukogu esimees Arvi Hamburg alustas oma sõnavõttu tõdemusega, et me tegeleme tagajärgedega ja arutame tagantjärele. Tema sõnul on otsused, mis energeetikas on vaja teha, ajaviitega üle kümne aasta.

Hamburg märkis, et paar aastat tagasi baseerus 81% kogu meie energiamajandusest fossiilkütustel. Täna moodustavad elektri tootmise struktuurist fossiilkütused  63%. Hamburg prognoosis, et elektritarbimine tõuseb kordades, sest kogu tööstus ja transport läheb üle elektrienergiale.

Eesti muutus Hamburgi sõnul 2019. aastal elektrit eksportivast riigist importivaks riigiks ja on pea poolega energiatootmise defitsiidis. „Tarbimine on meil olnud selle aasta jooksul kõrgem kui toodang,“ tõdes ta. Hamburgi sõnul on taastuvenergia kindlasti vajalik ja seda arendavad edasi Eesti ja kõik naaberpiirkonnad, kellel on tuulekaardi järgi tuult.

Hamburg käsitles oma ettekandes ka regiooni energiabilanssi ja tõdes, et defitsiit on kõikides meie naaberriikides. Balti riikides on energiadefitsiit täna pea 60%. „Meil on kogu selles Põhja-Balti regioonis ja ka Kesk-Euroopas elektri tõeline defitsiit,“ sõnas Hamburg. Positiivse bilansiga on vaid Norra, mis sõltub 100% hüdroenergiast ning Rootsi, kellel on ka piisavalt hüdroenergiat ja täna veel sulgemata tuumavõimsusi.

Energiabilanssi tagamiseks on Hamburgi sõnul kaks võimalust. Esiteks maagaasiga töötavad reguleerjaamad, mida meil pole ja Euroopas on Nord Stream 2, mille üle käib vaidlus. Teine võimalus on Hamburgi sõnul energiasalvestus. Hüdroakumulatsiooni kasutatakse maailmas umbes 97% ulatuses ja Paldiskisse on see ka planeeritud ning Eesti Energia eeldatavasti ehitab ka kaevanduse baasil ühe hüdroakumulatsiooni.

Hamburg rääkis veel oma tarbimise juhtimisest. Ta viitas, et täna on väga palju tehnilisi võimalusi olemas, mis on maailmas kasutusel, kuid Eestis kodu- ja väiketarbijatel sellist võimalust pole. „See eeldaks, et meil oleks kohalikud energiakommuunid või energiaühistud ja agregeerimine oleks selle kommuuni tasemel,“ kõneles ta. „See tähendab, et me võime teatud tundidel, kui elekter on liiga kallis tarbija jaoks, ka sellest elektrist loobuda ja saada selle eest vastavat kompensatsiooni.“

Hamburgi sõnul on energeetikal kolm telge: esimene on julgeolek, teine on taskukohasus või ligipääsetavus ning kolmas on keskkonnamõju. „Kõik nad peavad olema tasakaalus,“ ütles Hamburg. „Ei ole mõtet meil rääkida varustuskindlusest, et teeme või ostame kuskilt. Kui ta on tarbijale vastuvõetamatu hinnaga, siis pole see võimalik.“

Nord Pooli elektrituru kohta ütles Hamburg, et selle elektrituru maht on 400 teravatt-tundi, millest Eesti osa on umbes kaheksa teravatt-tundi, seega on Eesti suhteliselt väike tegija selles suures Nord Pooli elektriturus.

Rääkides elektrihindadest ütles Hamburg, et gaasiga ei ole võimalik toota põhjendatud kulude juures kallimalt kui 200 eurot megavatt-tund, aga meie hind on natukene teine. Tema sõnul täidetakse gaasiga reeglina ainult koormustippe.

Hamburg loetles, et elektri hind koosneb kolmest osast: võrguteenusest, taastuvenergia tasust ja käibemaksust. Ta möönis, et valitsus on osa meetmeid kasutusele võtnud, aga poliitiliste kokkulepete viibimine järgmiste otsuste tegemisel on viinud selleni, et osa ettevõtjaid Eestis ei ole suutelised selle energiahinnaga toime tulema. Samuti on küsimus, kuidas saab planeerida majandust ja kuidas saab planeerida kodutarbija oma toimetulekut.

Oma ettekande lõpetuseks tõi Hamburg näite Hollandist, kus tarbija ei pea rohkem maksma elektri eest kui 70 eurosenti kilovatt-tunni eest. Tema sõnul on Euroopa eri riikides võimalik kasutusele võtta eri meetmeid ja ka Nord Pooli turust nõndanimetatud kaitstud tarbijatele universaalteenuse kehtestamine on Euroopa Liidu õigusaktidega täiesti lubatud. Tema hinnangul saaks Narva elektrijaamad müüa tarbijatele elektrit kaitstud hinnaga tasemel 50 või 55 eurot megavatt-tund. „Kui me lisame sinna juurde CO2 maksu, paneme või 90, siis me saame selleks piirhinnaks Narva jaamades kaitstud tarbijale 140-150 eurot megavatt-tund,“ ütles Hamburg ja tõi võrdluseks, et tänase arutelu ajal on elektri hind 300 eurot megavatt-tund.

Ettekannetele järgnesid küsimused sõnavõtjatele ning fraktsioonide esindajate ja Riigikogu liikmete sõnavõtud. Läbirääkimistel võtsid sõna Isamaa fraktsiooni nimel Aivar Kokk, Keskerakonna fraktsiooni nimel Jaanus Karilaid, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna nimel Henn Põlluaas, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel Lauri Läänemets ning Reformierakonna fraktsiooni nimel Jürgen Ligi.

Riigikogu liikmetest võtsid sõna Peeter Ernits (EKRE), Jürgen Ligi (R) Urmas Reitelmann (EKRE), Anti Poolamets (EKRE), Heiki Hepner (I), Urmas Reinsalu (I), Andres Metsoja (I) ja Sven Sester (I).

Istungi stenogramm

Fotod (autor: Erik Peinar, Riigikogu)

Riigikogu istungite videosalvestisi saab vaadata https://www.youtube.com/riigikogu
(NB! Salvestis jõuab veebi viivitusega).

Riigikogu pressiteenistus
Epp-Mare Kukemelk
tel 631 6356, 515 3903
e-post [email protected]
päringud: [email protected]