Riigikogu arutas täna olulise tähtsusega riikliku küsimusena põhiseaduskomisjoni algatusel Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni rakendamist. Ühiselt tõdeti, et Eesti elanikud osalevad heategevuses rohkem ja heategevuseks annetajaid tuleb aina juurde ning otsiti võimalusi, kuidas riik saab heategevuse soodustamisele kaasa aidata.

Istungil ettekande teinud siseminister Kristian Jaani keskendus oma sõnavõtus kodanikuühiskonna arengu hetkeseisule ja tõi välja Eesti kodanikuühiskonna arengu kontseptsiooni elluviimisega jätkamise olulisuse.

Jaani ütles, et Eestis on tugev ja vaba kodanikuühiskond. Tema sõnul on kodanikuühiskonna panus majandusse kasvanud. 2019. aastal teenisid kodanikualgatuslikud vabaühendused ettevõtlustulu 207 miljonit eurot, neist 164 miljonit eurot teenisid mittetulundusühingud, mis on umbes 2 protsenti Eesti SKT-st. Vabaühendused pakuvad tööd ligi 12 000 inimesele.

2019. aasta lõpus töötas sotsiaalsetes ettevõttetes pea 1800 töötajat ja nende ettevõtlustulu ulatus pea 45 miljoni euroni.

Jaani märkis, et iga teine Eesti inimene on olnud vabatahtlik. Ta viitas siseministeeriumi tellitud vabatahtlikus tegevuses osalemise uuringu andmetele, et vabatahtlikus tegevuses uuringule eelneva aasta jooksul osalenud ligi 49 protsenti Eesti elanikest. 2013. aastal oli selliseid inimesi kolmandik. Kui 2015. aastal annetati vabaühendustele 30 miljonit eurot, siis 2020. aastal juba 48 miljonit eurot.

Minister Jaani tõi välja, et Eesti asub rahvusvahelises annetusedetabelis World Giving Index 114 riigi võrdluses 53. kohal. Kuigi Eesti on Balti riikidest esikohal, on meil võrreldes mitmete heaoluriikidega, nagu Holland, Taani ja Rootsi, veel arenguruumi.

Siseminister puudutas oma sõnavõtus kodanikuühiskonna arengu peamisi väljakutseid, millest üks on vajadus luua kodanikuühiskonnale võimalused kiireks ja paindlikuks tegutsemiseks ning tutvustab võimalikke lahendusi, kuidas riik saab heategevuse soodustamisele kaasa aidata.

Ta pakkus välja, et tuleb vaadata üle ettevõtetele seatud tingimused ja piirmäärad heategevuseks annetamisele, leida koostöös ettevõtjate ja partneritega sobivad lahendused, muutes paindlikumaks praegu kehtivad tingimused ja piirmäärad. Täna saavad juriidilised isikud teha annetusi vabaühendustele tulumaksuvabalt ainult teatud piirmäära ulatuses. Eraisik saab mahaarvamiseks kasutada kuni 1200 eurot aastas.

Minister Jaani tõdes lõpetuseks, et tugev kodanikuühiskond on demokraatliku riigi nurgakivi, mida tuleb ühiselt ehitada.

Vabaühenduste Liidu juhataja Kai Klandorf rääkis, et läbi annetuste saame aidata neid, kes mõne õnnetuse, raske saatuse või valede valikute tõttu tuge vajavad. Neid, kes on sattunud olukorda, mille eest keegi meist tegelikult lõpuni kaitstud pole ja kuhu sattudes me tegelikult ka ise teiste headusele tihti lootma jääme.

Klandorfi sõnul tegutseb Eestis üle 2500 annetusi koguva organisatsiooni, kes päästavad annetaja abiga elusid, korraldavad kultuuri- ja spordiüritusi, veavad õpi- ja huvialaringe ja kaitsevad demokraatiat. Kõik need ühendused ja neile annetajad on tema sõnul osa kodanikuühiskonnast.

Klandorfi sõnul on kodanikuühiskond elujõuline siis, kui leidub aktiivseid ja teadlikke inimesi, kes kasutavad erinevaid ühiskonnaelus osalemise võimalusi ja kanaleid, tegutsevad vabatahtlikena, liituvad mõne organisatsiooniga ise, osalevad nende elu kujundavate otsuste tegemisel, seovad end kogukonnaga kohalikus omavalitsuses või ka terve riigi tasandil endale südamelähedaste algatustega ja muidugi annetavad.

Statistiliselt tõi Klandorf välja, et annetajate seas on kaks korda rohkem naisi kui mehi, kuid tõusuteel on annetamine õnneks vanusest ja soost hoolimata. 2020. aastal deklareeriti Eestis annetusi kokku pea 49 miljoni euro eest. Kõigest viis aastat tagasi oli see summa 18 miljonit eurot vähem. „See on kiire tõus, me annetame üha suuremaid summasid ja üha sagedamini,“ ütles Klandorf. „On tegelikult palju, mille üle tänulik olla. Võib lausa öelda, et heategevusel läheb hästi.“

Samas tõdes Klandorf, et Eestis on iga püsiva annetaja kohta kolm inimest, kes seda ei tee. „Summadesse süüvides näeme, et keskmise annetaja panus heategevusse on kuus umbes sama palju, kui kulub ühele heale tassile kohvile,“ võrdles ta. „Päris kindlasti võiksime panustada heategevusse rohkem kui ühe tassi kohvi jagu kuus.“

Klandorfi hinnangul on Eesti majanduslikult jõukuselt ühiskonnana seal maal, kus tegelikult enamiku jaoks ei tohiks olla mõeldamatu oma sissetulekutest protsendi või paari heategevusse suunamine.

Klandorf  pakkus, et riik saaks kehtestada annetuste soodustamiseks eraisikute annetustele eraldi piirmäära, mis ei sõltuks teistest mahaarvamistest. Täna on füüsilisest isikust annetajate kõikidel maksumaksjatel õigus kasutada mahaarvamisi aastas kuni 1200 euro suuruselt väljaminekut, kuid avalikes huvides annetustele võiks tema hinnangul olla eraldi piirmäär ja konkreetse summa asemel võiks olla, et iga vastutustundlik inimene võiks annetada 10 protsenti oma sissetulekutest.

„Annetamiskultuuri edendamine ei ole vajalik mitte ainult vabaühenduste võimekuse toetamiseks ja erinevate ühiskondlike valupunktide leevendamiseks, vaid tegelikult terve ühiskonna sidususe ja heaolu tõstmiseks,“ võttis Klandorf oma sõnavõtu kokku. „Oma annetusega kuhugi panustamine seob meid selle valdkonnaga, on oluline osa ühiskondlikust aktiivsusest, aitab kaasa kodanikuühiskonna ja seeläbi ka tegelikult demokraatia toimimisele.“

Ettevõtja ja tehnoloogiaettevõtte Bolt kaasasutaja Martin Villig avas heategevusele vaadet ettevõtja seisukohast. Ta rääkis oma kogukonnast, kust on välja kasvanud juba Haridusfond ja Jõhvi kool (kood/Jõhvi), kuhu on viimase kolme aasta jooksul asutajad annetanud suurusjärgus neli-viis miljonit eurot.

Jõhvi Kool on Villigi sõnul väga hea näide ka riigi ja erasektori koostööst, aga kuhu on panustanud 50 erinevat ettevõtjat ja ettevõtet. „Iga hetk, kus me näeme, et me saame mingil kujul panustada ja mis läheb kokku ka minu isiklike huvidega või kus ma näen, et ühiskonnas on murekohad, seal ma proovin appi minna,“ ütles Villig.

Rääkides laiemalt ettevõtjate arusaamast heategevusest ütles Villig, et enamus IT-sektori ettevõtjaid on väga suured Eesti patrioodid. „Seetõttu me tahame, et see ettevõtte peakontor asuks Eestis, aga neid ettevõtteid ehitatakse globaalselt. See tähendab seda, et Eesti turg on suhteliselt väike ja siin ei saa väga suurt ettevõtete ehitada, aga kui me loome siin töökohad ja need on teadmismahukad töökohad ja me ehitame tooteid, mida kasutatakse üle maailma, siis kogu see ekspordikäive ja kõik maksud, sellest jõuab päris suur hulk Eestisse tagasi,“ selgitas ta.

Teiseks märksõnaks on tema sõnul see, et ehitades ettevõtteid globaalselt, mõeldakse ka heategevusest globaalselt. „Kindlasti me panustame Eestis, aga see ei ole ainuke koht, tegelikult me suhtleme ka rahvusvaheliselt,“ ütles Villig ja tõi näites organisatsioon nagu Founders Pledge, mis tähendab asutajate kokkulepet heategevuseks ja millel on tänaseks 1700 liiget üle maailma. „Ettevõtja annab lubaduse, et kui kunagi tulevikus mul läheb hästi, see ettevõte kasvab suureks, siis ta teeb kokkulepe selle organisatsiooniga ja lubab mingi protsendi oma tekkinud varadest heategevuseks annetada,“ selgitas Villig. Keskmine protsent tänaseks on seal umbes 13 protsenti.

Villigi sõnul oleks vaja arendada, et ettevõte ja organisatsioonid sisulisemalt mõtleksid umbes samamoodi nagu mõeldakse investeerimise peale. Samuti on tema sõnul lisaks rahalisele annetusele oluline mõelda kaasa ja viia ettevõtlikku mõttelaadi heategevuse sektorisse. Selleks on näiteks Heateo Sihtasutus, kes Haridusfondi koordineerib, kogunud enda juurde vabatahtlike kogukonna inimestest, olgu nad finantsanalüütikud, personalispetsialistid, juristid või kes iganes, kes on valmis kaasa aitama ja panustama kui mingil algatusel on abi vaja.

Olulise märksõnana nimetas Villig läbipaistvust. „Kui me midagi teeme, siis see oleks näha laiemalt, miks me midagi teeme,“ kõneles ta. „Haridusvaldkonnas näeme – mida paremaid inimesi tuleb ja mida paremate väärtuste ja põhialustega inimesed kasvavad, seda vähem on riigil pärast nendega muresid, on vähem kuritegevust, inimesed teavad, mis on tervislik toitumine ja liikumine ning kõik see vähendab tulevikus oluliselt meie sotsiaalseid kulusid.“

Teisena nimeta ta koostööd riigiga. Näiteks saab tema sõnul erarahaga värsked ideed ära testida ja vaadata, kui sealt tuleb positiivne mõju, mis läheb kokku riigi prioriteetidega, siis tegelikult võiks edasi riik tulla osaliselt neid algatusi toetama. „Me suudame olla muutuste ja mõttelaadi kiiremat sissetoojad,“ sõnas Villig.

Villig tõi välja, et tehnoloogiasektor on kasvanud viimased viis-kuus aastat 25 protsenti aastas ja on tänaseks jõudnud 8000 töökohani, teeb umbes kaks miljardit käivet, millest väga suur osa on eksporti ja umbes miljardit eurot kaasati eelmine aasta välisinvesteeringuid. Sektor maksab aastas makse suurusjärgus 500 miljonit eurot.

Võrdluseks tõi ta välje, et Eesti riigieelarve oli eelmine aasta suurusjärgus umbes 13 miljardit eurot ja Eesti tehnoloogiaettevõtete väärtus, millest omakorda Eesti asutajate väärtus oli suurusjärgus kuus miljardit ehk see on täna umbes pool riigieelarve mahust.

Villig prognoosis, et riigieelarve võiks kümne aasta pärast olla suurusjärgus 30 miljardit ja Eesti tehnoloogiafirmade asutajate vara väärtus võiks olla suurusjärgus 40 miljardit. Ettevõtja pakkus, et investeerides heategevuseks üks protsent aastas oma varast, võiks olla täiesti mõistlik suurusjärk. „Kümne aasta potentsiaal võiks olla suurusjärgus 300 või 400 miljonit,“ prognoosis Villig. „Sellega saaks juba nii Eestis kui ka maailma kontekstis päris oluliselt ühiskondlike põletavaid probleeme lahendada.“

Villig tegi ettepaneku, et kui täna on ettevõttel võimalik annetada maksuvabalt 10% eelmise aasta kasumist või 3% selle aasta palgafondist, siis võiks kaaluda selle tõstmist 10–15% kogu jaotamata kasumist, mida ettevõtjad võiksid heategevusse panustada. Lõpetuseks kutsus ta üles kõiki ettevõtjaid rohkem annetamise peale mõtlema.

Põhiseaduskomisjoni esimees Toomas Kivimägi ütles oma sõnavõtus, et nende inimeste hulk, kes on valmis annetama, on kaks-kolm korda suurem, kui on inimeste hulk, kes seda tegelikult teevad. Ta tõi näiteks, et püsiannetajate osakaal Eestis on 12 protsenti ning ühekordseid annetusi on teinud peaaegu iga teine. Kui Eestis teeb ühes kuus annetusi 27 protsenti elanikest, siis Soomes on see protsenti 39 ja Rootsis 57. „See on üks märk sellest, mis näitab, et meil on pikk maa minna veel,“ sõnas Kivimägi.

Kivimägi ei pooldanud, et maksustatavast tulust mahaarvamise võiks tõsta kahekordseks, 1200 euro asemel 2400 eurole. Ta pakkus, et lisaks võiks arvata maha 500 või 600 eurot üksnes juhul, kui need on annetused.

Ta pidas annetuste kogumisel oluliseks personaalset lähenemist ning rõhutas püsiannetuste tähtsust. Murekohana tõi ta välja, et ehkki rahalisi annetusi on päris arvestatav hulk, koondub lõviosa neist vähestele organisatsioonidele. Samuti inimesed Kivimägi sõnul panustada aega, mis on rahaliselt mõõdetav. Kokkuvõttes leidis Kivimägi, et võimalus aidata teisi on privileeg.

Ettekannetele järgnesid küsimused sõnavõtjatele ja fraktsioonide ning Riigikogu liikmete sõnavõtud. Läbirääkimistel võtsid sõna Andres Metsoja (I), Peeter Ernits (EKRE), Lauri Läänemets (SDE), Heiki Hepner (I), Marko Šorin (K) ja Margit Sutrop (RE).

Istungi stenogramm

Videosalvestist istungist saab hiljem vaadata Riigikogu YouTube’i kanalil.
(NB! Salvestis jõuab veebi viivitusega).

Riigikogu pressiteenistus
Epp-Mare Kukemelk
tel 631 6356, 515 3903
[email protected]
päringud: [email protected]