Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

13.–15. oktoobril toimus ametlik Eesti-Vene parlamendirühma külaskäik Riigiduumasse. Allpool tahan aru anda miks ma sinna läksin ja milleks see on vajalik.

Kaks ja pool aastat ei olnud Riigikogu ja Riigiduuma vahel parlamentaarset suhtlemist. Eestis vahetus valimistega Riigikogu koosseis, vahetus välisminister, vahetus Eesti Suursaadik Venemaal ja Venemaa Suursaadik Eestis. Mõlemad riigid on andnud märku, et on huvitatud suhete värskendamisest.

Vaatamata eeltoodud asjaoludele on mulle korduvalt esitatud küsimusi, et milleks Moskvasse? Mõni ütles ka konkreetselt, et pole vaja minna! Tunnistan, et esialgu pelgasin minagi, et äkki keegi tõlgendab minu käiku valesti – eestlased, vene kogukond, äkki isegi erakonnakaaslased.

Meil võivad Venemaaga olla erinevad seisukohad paljudes küsimustes, aga hoolimata kõigest jääb Venemaa meie idanaabriks. Eesti mängufilm „1944“ joonistas eredalt välja, et geograafia mõjutab riikide ja rahvaste ajalugu ning juba ainult sellepärast on vaja suhelda naabriga. Suhtluse ja dialoogi olulisus muutub eriti oluliseks just siis kui mingites küsimustes on eriarvamused. See annab võimaluse saada detailideni aru partneri positsioonist ja omakorda selgitada enda positsioone.
Aktiivne suhtlus ja dialoog just Moskvas toimuski. Visiidi esimesel päeval andsid mõlemad pooled ülevaate teemadest, kus me jäime Vene Riigiduumaga eriarvamustele nagu sõda Ukrainas, sõjaline kriis Süürias jne. Seega liikusime edasi teemade juurde, kus oli võimalik otsida ühisosa. Sobiv iseloomustus visiidile oleks töine ja asjalik. Meil toimusid sisukad kohtumised Aleksei Pushkoviga (Venemaa Riigiduuma rahvusvaheliste suhete komitee esimees), Leonid Slutskiga (ekspert Venemaa kaasmaalaste küsimustes), Igor Neveroviga (välisministeeriumi teise Euroopa osakonna direktor), Tatjana Moskalkovaga (Vene Riigiduuma Eesti toetusrühma juht) ja Arti Hilpusega (Eesti Suursaadik Vene Föderatsioonis).
Peamine, mida oli tunda kohapeal, et otsesuhtluse puudumise tõttu vananeb info meie kohta ja meist ei saada päris täpselt aru. Näiteks said koha peal ära parandatud vead Eesti poliitilise olukorra ja tegijate kohta. Meie jaoks oli üllatav Venemaa esindajate seisukoht, et võib olla nende retoorika oleks pidanud „Pronksiööl“ olema teistlaadne ja võimalik, et Õigeusu kirik oleks võinud toetada Pronkssõduri viimist kalmistule. Meie jaoks oli tähtis veelkord fikseerida Vene esindajate seisukoht, et nende poolne agressioon Balti riikide suhtes on välistatud.

Tuues paralleeli – kui naaber kogemata unustab su vanuse ja sünnipäeva ja teinekord seda juhtub, siis sellisel juhul on sinu kui hea naabri ülesanne oma naabrile meelde tuletada ja kutsuda teda tähistama oma õiget sünnipäeva. Seetõttu olen ka seisukohal, et Eesti-Vene piirilepingu eelnõu seletuskirja sisse kirjutatud Margus Tsahkna viide Tartu Rahu kohta, oli oluline. Rõhutan, et seaduseelnõu tekst jäi samaks ja Eesti Valitsuse seisukoht piirilepingu küsimuses jäi samuti samaks. Meie Venemaa visiidi üheks missiooniks oligi, et saada aru kas ka nemad vaatlevad piirilepet kui füüsilist joont riikide vahel, mis ei sea kuidagi kahtluse alla ajaloolist küsimust. Ühtlasi fikseeritakse lepinguga, et territoriaalseid pretensioone Venemaal ja Eestil üksteisele ei ole.

Eks Eestis leidub ka neid, kes ütlevad, et Venemaaga ei ole praegusel hetkel vaja mingit piirilepingut sõlmida. Olen vastupidisel seisukohal. Juriidiliselt vormistatud ja füüsiliselt markeeritud piir, eriti praegusel hetkel, sisendab mulle kui Eesti kodanikule suuremat kindlustunnet kui selle sõlmimata jätmine.

Juba novembris tulevad Venemaa välisministeeriumi esindajad visiidile Eestisse. Kahtlemata on ja tõenäoliselt jääb ka tulevikus Eesti-Vene suhetes haigutama tühimik arusaamades, kuid käed rüpes istudes ja mitte midagi tehes ei saa see ka paraneda. Seetõttu vajame naabritega pidevat ja elutervet dialoogi.

Me elame veidral ajastul – ühest küljest meedia peegeldab ühiskonna arvamusi, aga teinekord surub peale ka enda (populistlikke) seisukohti. Meie kolleegid Riigiduumas ütlesid meie üllatuseks, et „mitte meie ei ole need, kes Eestit ei armasta, vaid televiisor ei armasta teid“. Saamaks aru kui kaugel on televiisor reaalsusest vajamegi otsesuhtlust!

Tagasiside