Taavi Veskimägi kõne 2009. aasta riigieelarve seaduse vastuvõtmisel

Hea juhataja!
Lugupeetud kolleegid!

Ilmselt me jõuame täna 2009. aasta riigieelarve vastuvõtmiseni. 2007. aasta sügisest, kui Ameerika finantssüsteemis toimusid muutused, on küll mul olnud vähemalt siin Riigikogu täiskogu ees võimalus võtta sõna ühest loogikast lähtuvalt, et peame olema oluliselt konservatiivsemad, kui me sellel hetkel just parasjagu oleme olnud.

Eks seesama sõnum kehtib ka 2009. aasta eelarve kohta, sest kui usk, mis veel siin esimesel lugemisel algatajal oli, et eelarve tulud-kulud ei ole mitte ainult paberil tasakaalus vaid ka tegelikult tasakaalus, ilmselt see usk on löönud ka algatajal veidi kõikuma. Ma selgitaksin natukene, miks tegelikult me peaksime olema võib-olla konservatiivsemad, kui me selle eelarve juures oleme ja kindlasti ütlen ka, mida me võiksime tulevikus teha.

Kui vaatame valitsuse enda poolt ettevalmistatud ja nüüd ka juba Brüsselisse saadetud uuendatud konvergentsiprogrammi, siis valitus ise on öelnud, et 2008. aasta eelarve defitsiit on 1,9% SKP-st. Kui võtta see 1,9%-ne SKP defitsiit aluseks ja me teame, et 2009. aasta eelarve ei ole pandud kokku mitte 0-baasilise eelarvestamise meetodi põhiselt või tegelikult ka nii-öelda loogikas on eesmärk tegevusassigneering, vaid ta paljuski baseerub nii-öelda baasplaneerimisel, siis tegelikult ei ole vaja olla raketiteadlane, et saada aru, et 2009. aasta eelarve defitsiit on kindlasti suurem kui 2008. aastal prognoositav. Ja miks nimelt?

Esiteks see 91,6 miljardit krooni, mis on selle eelarve eelnõu aluseks olnud, lähtuvalt Rahandusministeeriumi augusti prognoosist, mis põhines 2,6%-lisel majanduskasvul 2009. aastaks. Ja me teame, et majanduse kasvufaasis tulud laekuvad progresseeruvalt, samamoodi majanduse langusfaasis eelarvetulud langevad teatud progessioonis.

Kui me vaatame, et sealsamas konvergentsiprogrammis majanduse prognoos on ka Rahandusministeeriumi enda poolt -3,5% 2009. aastaks, siis selge: see 91,6 miljardit krooni ei ole õige alus. Suvel, eelarve kasvades, kasvas siis ka 7,5 miljardit krooni, tegelikult see vähenemise jutt ju lõppes sellega, et eelarvemaht kasvas ehk tegelikult selle 7,5 miljardi, kui vaadata allikaid alates trahvidest, lõpetades riigi vara müügiga, siis kindlasti on seal üsna palju õhku sees.

Ja kui siia juurde panna see baasefekt, mis tuleb näiteks pensionide puhul (teatavasti pensionid 2009 indekseeritakse 2008. aasta sotsiaalmaksu laekumise põhiselt ja 2009 võib sotsiaalmaksu laekumine jääda hoopis 2007. aasta tasemele), siis selle pealt võib öelda ja tõesti, nii nagu ma ka Jürgenile ütlesin ja millele ta viitas eile, et kui sel aastal on 2% defitsiiti, siis tegelikult nii-öelda kõigile nendele eeldustele tuginedes ja tegelikult nii maailma majanduses kui Eesti majanduses toimuvale tuginedes, mida ei jõua siin pikalt lahti rääkida, võib väita, et me jõuame 4% tasemele, mis on kuskil ca 10 miljardit krooni defitsiiti.

Sellest lähtuvalt sai välja pakutud ka üks lahendus – panna konkreetselt sellele eelarve defitsiidile lagi. See lagi võiks olla kassareservi mahuga võrdne ehk siis 2,8 miljardit krooni, mis on veidi üle 1% SKP-st ehk tegelikult läbi selle tekitada valitsusele automaatne kohustus. Kui tulud ei laeku antud eelarves planeeritud kulude järgselt, siis tekiks valitsusel automaatne kohustus tulla välja kulusid vähendava lisaeelarve eelnõuga.

Sest tegelikult see §20, mis siin täna meie ees on, ka riigieelarve baasseaduse mõttes, ei ole kindlasti kõige korrektsem. Kindlasti oleks oluliselt korrektsem lähenemine olnud see, kui ikkagi §1 oleks toodud konkreetsed kulud sisse. Kindlasti, olles riigieelarve täna kehtiva baasseaduse üks kirjutajaid omal ajal, siis kindlasti seal mingit vastuolu, kui tulusid-kulusid üheaegselt vähendatakse, ei ole.

Aga ma arvan, et veel olulisem, kui see mis on toimunud, on see, mis tegelikult saab? Ma arvan, et meil on küsimus, kus meil võib olla potentsiaalselt 10 miljardit defitsiiti järgmine aasta. Ikkagi mis tegelikult saab?

Ehk minu meelest esimene ja väga tõsine seisukoht peaks olema see, et kui tulud ei laeku, siis me jõuaksime veebruaris-märtsis siin Riigikogus selgelt kulusid vähendava lisaeelarve eelnõu juurde. Sest tõesti, me ei saa lubada 2009 endale üle 3%-list defitsiiti ja seda minu hinnagul eelkõige kolmel põhjusel.

Esiteks, 2011 ja euro. Ma arvan, et sellele poliitikale tuleb allutada kõik teised poliitikad ja on selge, et kui me läheme 2009 üle 3% taseme, siis 2010 tõmmata kulusid kokku, nii et me suudaksime jätkusuutlikult 3% raamidesse mahtuda – see on väga keeruline. Ja see jutt, mis on ka siin kõlanud ja mis on poliitiliselt olnud väga populaarne, et hoiame n-ö riigi valitsemiskulude pealt kogu selle raha kokku, siis 10 miljardit riigivalitsemiskulude pealt kindlasti kokku ei hoia. Ehk tegelikult, paratamatult üks on see, millele komisjoni poolne ettekandja viitas, et n-ö tulude ja kulude lahtisidumine tuleb ellu viia, aga teine on ikkagi see, et tegelikult me ilme struktuursete reformideta ei saa nendes valdkondades, kus tegelikult eelarves on tegelikult raha.

Ehk need on selgelt pensionid, sotsiaalhoolekanne, haridus, tervishoid, majandus, st eelkõige teehoid, aga loomulikult ka üldine riigivalitsemine.

Teiseks, ma arvan, et see eelarve probleem ei ole mitte niivõrd tsükliline kuivõrd struktuurne – rahvastiku vananemine on siin see taust ja tegelikult me ei suuda oma reservidega defitsiiti pikalt finantseerida.
Ja kolmandaks, kindlasti majanduspoliitika pool ehk valuutakomitee raames on tasakaalus eelarve selgelt väga oluline märk väljaspoole. Me võtame selle eelarve täna vastu!

Ma arvan, et me ei ole selle eelarvega rahul. Tegelikult tuleb juba uuel aastal tulla tagasi selle eelarve juude, siis nii struktuursete reformide paketi kui ka ettepanekuga, kuidas 2009. aastal mahtuda 3% piiride sisse.

Aitäh!

Tagasiside