Täna on Riigikogus esimesel lugemisel riikliku pensionikindlustuse seaduse eelnõu, millel on esmapilgul mõistlik ja võib öelda isegi positiivne sõnum- tagada inimestele piisav sissetulek  ja kaitse vaesuse vastu pensionipõlves. Palju huvitavam on aga lõhe avalikult välja käidud sõnumite ja tegelikkuse vahel, toob välja Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees ja Vabaerakonna saadik Monika Haukanõmm.

„Peamised seadusemuudatused hõlmavad I ja II pensionisammast ning pensioniea paindlikumaks muutmist,“ võttis riikliku pensionikindlustuse seaduse muudatused kokku Haukanõmm ning lisas, et suures osas on avalikkusele muudatustest räägitud, kui paindlikest ning inimestele soodsatest, kuid kahjuks liigume ettepanekutega ühest äärmusest teise.

I pensionisammas soovitakse lahti siduda makstavast sotsiaalmaksust ja sisuliselt minnakse sissetulekust sõltuva pensioni asemel alates 2036. aastal tagasi staažipensionile. Loevad töötatud aastad, mitte aastatega teenitud tasu. „Sellega anname me tänastele noortele selge sõnumi asuda kohe pärast põhikooli või gümnaasiumi lõpetamist tööle, sest sellega saab noor tulevikus pensionieas juurde kaheksa staaži aastat võrreldes selle eakaaslasega, kes otsustab peale gümnaasiumit minna ülikooli,“ tõi Haukanõmm välja. I pensionisammas ei soodusta ülikooliõpinguid ja enesetäiendamist. „Teiseks keerame pea peale sõnumid, mida oleme töötavatele inimestele aastate jooksul päris hästi suutnud selgeks teha- kasulik on maksta ausalt makse, mitte vastu võtta ümbrikupalka, sest siis pole tulevikus loota pensioni ega tervisekindlustust,“ kirjeldab muudatust Haukanõmm ning lisab, et nüüd langeb see motivatsiooni ära – vahet pole, kui palju inimese palgalt makstakse sotsiaalmaksu, pensioni I sambast saadav summa sellest ei muutu.

II pensionisammas soovitakse avada liitumiseks ka 1970.-1982. aastal sündinutele. Seni oli teine pensionisammas kohustuslik alates 1983. aastal sündinutele. Haukanõmm lisab, et II sambaga on aastaid olnud segased lood alates fondi haldustasudest kuni lõpetades selle kohustuslikuks muutmisega.

“Paindlikkust on süsteemi vaja, kuid küsimus on, kas seda tehakse inimesele positiivses või negatiivses suunas,” lisas Haukanõmm. Kui inimene läheb pensionile kolm aastat enne pensoniiga, siis praeguse süsteemi järgi kaotaks ta pensionis 14,4%, uue süsteemi järgi 16,6%. Kui inimene suundub pensionile aasta pärast pensioniea kättejõudmist, suureneb pension praeguse süsteemi järgi 10,8%, uue valemi järgi aga 6,5%. Kasulikuks muutub pensionile jäämine alles üheksa aastat pärast pensioniea kättejõudmist. Kehtiva süsteemi järgi võidaks pensionär siis 97,2% ja uue süsteemi järgi 100,3%.

Ära soovitakse kaotada kindel pensioniiga (65. aastat) ja siduda see oodatava elueaga. „Naiste ja meeste oodatava eluea vahe on tervelt üheksa aastat ning sellega muudatusi tehes ei arvestata. Lisaks ei võeta arvesse ka tervena elatud aastaid. See tähendab, et soovitakse eakate inimeste kauem töötamist ja seda koos tervisemuredega,“ ütles Haukanõmm. Selle muudatusega tehakse tee vabaks hiilivale  pensioniea tõusule tulevikus ilma vajaduseta seadust muuta, mis paratamatult toob kaasa avaliku tähelepanu ja negatiivse reaktsiooni.

„Igal juhul on vaja pensionisüsteemi rohkem solidaarsust ning peatada tulevikupensionide vahelist lõhet, kuid esitatud eelnõud vaadates tundub, et liigume ühest äärmusest teise. Pakutav lahendus ei ole inimeste huvides ega täida eesmärki – tagada piisav sissetulek ja kaitse vaesuse vastu pensionieas,“ lõpetab Haukanõmm.

Lisainfo:
Monika Haukanõmm
Riigikogu sotsiaalkomisjoni aseesimees
Vabaerakonna saadik
5696 6326

Maria Murakas
Vabaerakonna kommunikatsiooninõunik
5219572, 631 6544