Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

75 aasta möödumine juuniküüditamisest kohustab ka Riigikogu tegema asjakohast avaldust. Nende kannatuste iga-aastane mäletamine ja kahtlemata kogu aeg mäletamine on tähtis, kuid aeg-ajalt, kui järjest suuremad ümmargused numbrid ette tulevad, on ka meil kohustus teha midagi rohkemat kui tavaline leinaseisak.

Juhin siinkohal tähelepanu, et juuniküüditamise päeval on Riigikogu avalduse teinud ka varem. See oli 15 aastat tagasi, kui möödus 60 aastat küüditamisest – 13. juuni õhtul 2001. Oli kolmapäevane päev, kui me arutasime siin ette valmistatud avaldust kommunistliku režiimi kuritegudest Eestis. Erinevalt tänasest esitati toona ettekandjale küsimusi tundide kaupa. Olin ise ettekandja ja mäletan seda hästi. Vaatamata pikale arutelule tol korral me seda avaldust vastu ei võtnud, me võtsime ta vastu aasta hiljem, küll pealkirja all “Okupatsioonirežiimi kuritegudest Eestis”, 12. juunil 2002.

Eks toona oli ka see aeg, kui  ilmselt paljudele ühiskonnas tundus, et see on võitlus mingite minevikuvarjudega, see kõik ei olegi võib-olla nii oluline. Aga möödusid vaid mõned aastad ja kui Venemaal tuli esile väga tugev Balti riikide okupatsiooni õigustav ajalookäsitlus, siis sai kõigile selgeks see, et tegelikult on kommunismikuritegude hukkamõistmine praktiline samm ja sellel on praktiline väärtus. Nüüdseks on peale stalinismi all kannatanud riikide ja rahvaste rahvusparlamentide need kuriteod hukka mõistnud ka Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu Parlamentaarne Assamblee.

Vaadates tagasi 75 aastat tagasi toimunud sündmustele, tõdeme me täna kurbusega, et neid, kes täiskasvanutena küüditati, on järel üha vähem. Seda mälu hoiavad nende lapsed, kes Siberis sündinud. Mäletamine on muutunud järjest enam uute sugupõlvede auvõlaks ja meil on kindlasti hea meel, et me teeme seda riiklikul tasemel, selgelt ja väärikalt.

Eelmisel neljapäeval, kui meie olime siin istungil, jõudis kodumulda Marie Underi põrm. Lubage mul lõpetada ridadega tema legendaarsest luuletusest “Jõulutervitus 1941”, mis otseselt osutab tollesama aasta küüditamisele.

Ikka mõtlen neile, kes siit viidi,
taeva poole karjub nende äng,
nagu oleksime kõik ses süüdi,
et neil puudub, aga meil on söök ja säng.

Aitäh!

Tagasiside