Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

EKRE fraktsioon esitas 14. jaanuaril k.a arupärimise justiitsminister Urmas Reinsalule ja teemaks on okupatsioonikahjude kompenseerimine Eesti Vabariigile Venemaa Föderatsiooni poolt. Arupärimine tuli vastamisele täiskogul 22.02.16.

Urmas Reinsalu vastas, et juba 2004. aastal pidas Riigikogu vajalikuks teha valitsusele ülesandeks esitada oma seisukoht okupatsioonide jooksul tekitatud kahjudest ja kaotustest tulenevate võimalike kahjutasunõuete kohta. Vabariigi Valitsus kujundas 2004. aastal ka sellekohase seisukoha, kus toodi järgnevad seisukohad. Esiteks, valitsus peab vajalikuks jätkata okupatsioonivõimude poolt tekitatud kahjude eest hüvituse saamise võimaluste analüüsimist ning kahjutasunõuete ettevalmistamist. Valitsus pidas vajalikuks üldsuse laiemat teavitamist Eesti Vabariigi territooriumil okupatsioonivõimude repressioonidest ning tegi Justiitsministeeriumile ülesandeks koos Välisministeeriumiga tegeleda võimaliku kahjutasunõude ettevalmistamisega, rõhutades, et kahjutasunõuete temaatika käsitlemisel on oluline rahvusvahelise fooni loomine ja vastava temaatika rõhutamine suhetes teiste riikidega. Seni tehtud hinnangutel tähendavad esimese nõukogude okupatsiooni repressioonid ja inimkaotused Eestile üle 48 000 elu ning teine nõukogude okupatsioon kaotas meie keskelt üle 121 000 inimese. Nõukogu Liidu jätkajariik Vene Föderatsioon ei ole teinud märkimisväärseid samme ei vabanduse palumiseks ega kahju hüvitamiseks. Lähtuvalt riigivastutuse põhimõtetest on 1991. aastal iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigil õigus ja kohustus oma kodanikke esindada ja kaitsta ning nõuda Vene Föderatsioonilt kui Nõukogude Liiduga järjepidevust säilitada soovinud riigilt omaaegsete jämedate õigusrikkumiste tagajärjel tekkinud kahjude hüvitamist. See on universaalne rahvusvahelise õiguse printsiip, mida ei ole võimalik õigusriigis vaidlustada.

Urmas Reinsalu ütles, et Justiitsministeerium kui protsessi peavastutaja peab aktiivselt tegutsema kommunismi- ja natsismikuritegude teadvustamisel ning hukkamõistmisel, samuti seisma jätkuvalt rahvusvahelisel tasandil kommunismi kuritegelikuks ideoloogiaks tunnistamise eest ning jätkama  kommunismikuritegude uurimist ja inimsusevastastes kuritegudes ning genotsiidis süüdiolevate isikute väljaselgitamist. Eelmise aasta 23. augustil algatas Eesti Justiitsministeerium rahvusvahelise initsiatiivi, mis puudutab rahvusvahelise õiguse mõistmise asutamise loomist kommunismikuritegude uurimiseks ja menetlemiseks. Mul on hea meel, et üle kümne Euroopa Liidu ja Euroopa-välise riigi on selle initsiatiivi ja tegevusega ühinenud. Läinud aastal koostasid kolme Balti riigi justiitsministrid ka kommünikee, mis puudutab samuti küsimust, mis on seotud nõukogude okupatsiooni ajal tekkinud kahjude küsimuse ja Balti riikide koostööga. Ükski institutsioon Eesti Vabariigis ei oma mandaati sellises mahus rahvusvahelisest õigusest tulenevast kahjutasunõudest loobuda. Juriidiline pädevus riiki esindada on muidugi valitsusel ja parlamendil e seadusandjal. Kuid rahvusvaheline kohus on leidnud oma kohtupraktikas, et rahvusvaheline õigus ei kehtesta selles osas mingit konkreetset ajalist piirangut.

Reinsalu arvas, et kõik poliitikud oma hinnangutes peaksid juhinduma sellest, et nende hinnangud ei tooks kaasa, riigivastutuse artiklis 45 sätestatud deklaratsiooni, mille järgi riik on oma nõudest seaduslikult loobunud. Neid rahvusvahelise õiguse põhimõtteid ja praktikat tuleb kõigil riigi institutsioonidel oma võimalikus tegevuses silmas pidada. Nõukogude okupatsioonirežiimi poolt toime pandud kuritegude ohvritele tuleb võimaldada vähemalt sümboolset õigusemõistmist ja moraalset rahuldust ning tagada nende väärikuse nõuetekohane kaitse. Ma arvan, et selles arutelus me ei tohi ära unustada ka neid inimesi, keda see kõige valusamalt puudutab ehk ohvreid. Urmas Reinsalu meelest pole Eesti valitsus võtnud vastu mingisugust otsust nõudest taganemise või nõudeõigusest loobumise kohta. „Minu hinnangul ükski ametiisik Eesti Vabariigis ei ole väljendanud seisukohta, et Eesti Vabariik sellest teoreetilisest nõudeõigusest loobub. Nendes küsimustes on palju juriidilist tööd ära tehtud ja töö jätkub.

Tagasiside