Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Eesti parlamenti on taas elu sisse tulnud. Seda näitavad tulised debatid erinevatel teemadel  mis ühiskonnas aktuaalsed, võib öelda isegi põletavad. Parlament on muutunud justkui poliitiliste ideede teatrilavaks ja seda on põnev jälgida. Riigikogu kui aastaid Reformierakonna kummitempli imagot kandnud asutus, hakkab aina rohkem muutuma ja elavnema. Kindlasti on selles oma roll uute erakondade pääsemisel parlamenti ja andekate poliitikute esilekerkimisel poliitilisel areenil. See tuli hästi välja ka esmaspäeval 8.juunil toimunud täiskogu istungil kui fraktsioonide arupärimistele vastasid ministrid, eesotsas peaminister Taavi Rõivasega.

Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon oli juba 4. mail esitanud peaministrile arupärimise seoses immigratsioonikriisiga Euroopas. Teatavasti on Euroopa Liidu lõunapiire tabanud illegaalse immigratsiooni laine, mistõttu on tõstatunud küsimus immigrantide jaotamisest liikmesriikide vahel kvootide alusel. Juba planeeritud Euroopa Liidu eelarvest ka vahendeid, et teha ettevalmistusi pagulaste vastuvõtuks.

Fraktsiooni esimees Martin Helme kordas küsimused uuesti üle. Esimese asjana rõhutas ta, et kui me astusime Euroopa Liitu pidid immigratsiooniküsimused jääma liikmesriikide pädevusse. Kui nüüd Euroopa Komisjon esitab Brüsselist teatud sundkvoodid, kuidas on see vastavuses EL aluslepete ja Eesti põhiseadusega? Teiseks uuris Martin Helme milliseid kohustusi on Eesti vastavasisulistel kõnelustel võtnud: „Ma pean silmas ka neid vestlusi mis on toimunud antud küsimustes ministrite tasemel“ Kolmandaks päris Helme, kas valitsus on arvutanud, millised kulud kaasneksid kvoodi alusel jaotatavate immigrantide majutamisel Eestisse? Neljandaks:„Kas või kui palju on kulud Eesti maksumaksja kanda ja kas mingi osa rahastusest tuleb Euroopa Liidult või teistelt liikmesriikidest? Viiendaks: „Miks nimetatakse illegaalseid immigrante põgenikeks ja miks ei kohaldata immigratsiooni kvoote? Eestil on olemas oma välismaalaste seadus, mis kehtestab ka kvoodid, päris kvoodid, Eesti enda kvoodid. Eesti senine immigratsioonipoliitika on Eesti huve hästi teeninud ja Eesti enda riigisisese loogika järgi ei ole meil põhjust ega vajadust oma poliitikat muuta. Kuuendaks:  „Juhul kui Eesti hakkab illegaalseid immigrante põgenike nime all riiki võtma, siis mis on valitsuse plaan, kuhu nad paigutatakse, kui kauaks nad siia jäävad, kuhu nad lahkuvad või kas nad üldse lahkuvad?“

Taavi Rõivas vastas, et ränne on Euroopa Liidu aluslepingu ulatuses Euroopa Liidu ja liikmesriikide vahel jagatud. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 4 lõikele 2 on vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala Euroopa Liidu ning liikmesriikide jagatud pädevuses. Ja lepingu artikli 78 kohaselt arendab liit välja varjupaiga, täiendava kaitse ja ajutise kaitsega seotud ühise poliitika, mille eesmärk on tagada sobiv seisund kõikidele rahvusvahelist kaitset vajavatele kolmandate riikide kodanikele ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtete järgimine. Nimetatud poliitika peab vastama 28. juuli 1951. aasta Genfi konventsioonile ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundit käsitlevale protokollile ning teistele asjakohastele lepingutele. Seega tuli Rõivase vastusest välja, et Eesti Vabariik ei saa enam ainuisikuliselt otsustada pagulaste vastuvõtu üle riiki.

Vastates teisele küsimusele ütles Rõivas, et Eesti ei ole seni pagulaste ümberasustamise ja paigutamise programmides osalenud ning on olnud seisukohal, et see peab jääma liikmesriikidele vabatahtlikuks. „Oma solidaarsust oleme eelistanud väljendada pigem rahalise ja tehnilise abiga rändesurve all kannatavatele riikidele.“ Samas on Rõivas rääkinud meediale (näit.Delfi 28.05.15), et EL kavatseb sisserännet ja pagulasprogramme toetada 7 aasta jooskul 43 miljoni euroga. See viitab mõningale vassimisele numbrite ja tegevuste osas.

Kolmandale küsimusele vastas Rõivas järgmiselt“ Kui vastu võetakse rahvusvahelise kaitse taotlejaid, kelle puhul rahvusvahelise kaitse menetlus viiakse läbi Eestis, siis suunatakse nad majutuskeskusesse. Majutuskeskuses on kulu ühe varjupaigataotleja kohta 324 eurot, lisaks üldine majutuskeskuse aastane valmisolekutasu, mis ei sõltu sellest, kui palju on keskuses inimesi. Ja see tasu, summa kogu keskuse peale aastas, on 101 000 eurot. Kui Eestisse saabuvad juba rahvusvahelise kaitse saanud isikud, kes suunatakse kohe kohalikesse omavalitsustesse, siis kulub Eesti riigil esialgsel hinnangul ühe pagulase keeleõppele ja tõlketeenusele keskmiselt 1800 eurot. Ühes kuus kulub ühele pagulasleibkonnale kodu andmiseks umbes 400 eurot ja riigipoolne aktiivne toetusperiood on sel juhul kaks aastat. Ja on tõesti ka erinevaid Euroopa struktuurifonde, millest on osaliselt võimalik katta pagulastega seotud kulutusi.“

Rääkides pagulasprogrammide ja sisserände rahastamisest ütles peaminister et Euroopa Komisjoni eraldis Eestile seitsmeks aastaks varjupaiga-, rände- ja integratsioonifondi kaudu on üle 10 miljoni euro. Projektide elluviimiseks peab riik lisama 25% kaasfinantseeringut ja eraldisest 20% ehk circa kaks ja pool miljonit peab minema varjupaigavaldkonnale, ülejäänu on mõeldud integratsiooniks ning vabatahtliku või sunniviisilise tagasipöördumise tegevustele. Vajaduse korral võib varjupaigavaldkonnale mõeldud summasid suurendada teiste valdkondade arvel. Kui Eesti otsustab osaleda ümberasustamises või -paigutamises, lisab Euroopa Komisjon ühekordse maksena iga siia toodava isiku pealt 6000 eurot. See on summa, millele Eesti kohustusliku omafinantseeringuna midagi juurde lisama ei pea. Meedias mainitud 43 miljonist ei rääkinud Rõivas enam sõnagi.

Rõivas ei näinud probleemi ka selles, et põgenike ja illegaalide asjad on Eestis segamini. Ebaseaduslikult riigis viibivate isikute ja rahvusvahelise kaitse taotlejate või ka saajate puhul on tegemist erinevate sihtgruppidega. Nimelt ei ole rahvusvahelise kaitse taotleja puhul tegemist ebaseaduslikult riigis viibiva isikuga, vaid isikuga, kes on esitanud taotluse, mis on Politsei- ja Piirivalveametis menetluses ja mille suhtes ei ole lõplikku otsust tehtud.

Viimasele küsimusele vastas Rõivas, et juhul kui vastu võetakse rahvusvahelise kaitse taotlejad, kelle rahvusvahelise kaitse menetlus viiakse läbi Eestis, siis tuleb need isikud esialgu paigutada majutuskeskusesse. „Majutuskeskuses viibimise aeg sõltub rahvusvahelise kaitse menetluse kestvusest ja taotluse suhtes tehtud otsusest. Keskmine majutuskeskuses viibimise aeg on circa kuus kuud. Taotlejale, keda tunnustatakse pagulasena või täiendava kaitse saajana, antakse rahvusvaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba ning tema puhul rakendub allpool kirjeldatud teine võimalus. Teise võimalusena võib kõne alla tulla selline variant. Kui isikud on juba vastu võetud rahvusvahelise kaitse saajatena, siis suunatakse nad kohe elama kohalikesse omavalitsustesse ja antakse neile elamisluba kolmeks aastaks, täiendava kaitse saajatele üheks aastaks. Ja kui elamisloa andmise asjaolud ei ole ära langenud ja ei ole muid asjaolusid, mis tingiks elamisloa kehtetuks tunnistamise, siis võib seda elamisluba ka pikendada.“

Peaministri vastustele oli konservatiivide fraktsioonil mitmeid täiendavaid küsimusi ja päringuid, millest toome ära kaks peamist.

Mart Helme mainis, et arupärimises esitatud küsimustes käib valitsuse poolt juba pikem hämamine. „Nimelt, et seitsmeks aastaks on Eestile eraldatud 10 miljonit eurot nn pagulaste, kes tegelikult on illegaalsed immigrandid – jällegi hämate, kui nimetate neid pagulasteks –, vastuvõtmiseks. See tähendab seda, et me tõepoolest oleme protsessi alguses. See tähendab seda, et me räägime praegu tuhandest, aga järgmisel aastal võib-olla kolmest tuhandest, ülejärgmisel aastal võib-olla viiest tuhandest ja seitsme aasta pärast võib-olla 15 000-st immigrandist, keda Eesti enam kuidagi vastu võtta ei suuda.“

Martin Helme heitis peaministri vastuseid kuulates ette järgmist. „Te manitsesite meid mitte minema emotsionaalseks ja siis hakkate meile siin pisarapigistamise lugusid rääkima. Aga me ju teame ometi, et sealt illegaalidena üle tulevad inimesed viskavad oma passid ära ja siis kuulutavad ennast pagulaseks. Kas te saate üldse sellest aru, et tegemist on kõige massilisema inimkaubanduse toimumisega Euroopa peale seda, kui Aafrikast viidi orje Ameerikasse? Euroopa Liit – ja paistab, et ka Eesti teie nõusolekul – tahab selles osaleda. Räägitakse mingitest laagritest ja ma ei tea millest kõik. Te räägite, et me õhutame siin viha, aga vihakõnega esinete te omaenda rahva vastu, sest meil ongi vaja olla suletud, kui me ei taha välja surra. Mul on muidugi ka konkreetne küsimus: kas Brüsselis – ma ei tea, mida te panete endale seal joogi sisse või mida sisse hingate – ei ole kuuldud sellisest asjast nagu piiride valvamine ja illegaalide tagasisaatmine, et siin mõeldakse mingisuguseid jaburaid lahendusi välja?“

Taavi Rõivas vastas, et Eesti küll saab osaleda selle probleemi lahendamises, aga me mõistame, et meil on oma piirid, millest üle minna ei ole võimalik. „Ja meil on vaja argumenteeritud ja kainelt kirjeldada seda, miks on meie piir tunduvalt väiksem kui Euroopa Komisjoni pakutud arv. Kui me läheksime Euroopa Komisjoni ka selliste loosungitega, mida te ilmselt olete juba valmis joonistanud oma miitinguks, siis võite päris kindlad olla, et sellistele loosungitele jäävad nii komisjoni kui ka teiste Euroopa riikide kõrvad kurdiks. Argumente on vaja, loogikat on vaja, mitte emotsionaalset viha ja vastuseisu.“

Tagasiside