Fraktsiooni aseesimees Henn Põlluaas küsis Taavi Rõivaselt migratsioonikriisi ja välisriikidele antava arenguabi kohta “Tänane olukord on üsna kriitiline ja drastiline seoses pagulaskriisiga, nende massilise tulekuga Euroopasse. Nende inimeste arv, kes otseselt Eestist varjupaika paluvad ja keda Brüsseli kaudu tahetakse meile saata, on oluliselt suurem kui varem. Kuidas ja mida te olete mõelnud järgmise aasta riigieelarve juures nii selle arenguabi, mida antakse kriisiriikidele kohapeal ning pagulaste jaoks kulutavate summade suhtes?”

Peaminister vastas, et saab suurepäraselt aru, kui toetame neid piirkondi, mis on vahetult kriisis või kriisipiirkondade naabruses, siis ühelt poolt on see inimlikum, aidates neid inimesi, kes võib-olla ei tahagi tegelikult kodust väga palju kaugemale rännata, pakkudes neile ulualust ja lastele haridust naaberriikides. Teiselt poolt on see ka loomulikult praktiline, sellepärast et me sellega aitame vähendada niigi väga suurt rändesurvet Euroopale. Lisaks Eesti 0,15%-le sisemajanduse kogutoodangust, mida me suuname iga-aastaselt arenguabiks ja humanitaarabiks ja millest viimase aasta jooksul me oleme otseselt Süüria pagulaste olukorra leevendamiseks Jordaanias, Liibanonis, Iraagis ja Türgis kokku panustanud ca 1,6 miljonit eurot, lisaks sellele ma olen rääkinud oma Euroopa kolleegidega ja veel täna saatnud Jean-Claude Junckerile, Euroopa Komisjoni presidendile, kirja, et teha ettepanek suurendada Euroopa Liidu rahalist toetust pagulastele Süüria naaberriikides. Ainuüksi Liibanonis, mis on Eestist territooriumi poolest neli ja pool korda väiksem riik, elab praegu 1,5 miljonit pagulast. Enamik neist ei soovi Euroopasse tulla, sest nad on oma kodu lähedal, aga nendel puuduvad elementaarsed tingimused. Siin on koht, kus Euroopa Liit saaks õla alla panna. 

Fraktsiooni esimees Martin Helme küsis peaministrilt, et nagu on saanud teatavaks ei ole Eesti omavalitsused sugugi vaimustuses pagulaste vastuvõtmisest ja majutamisest. “Suund on võetud sellele, et Riigi Kinnisvara AS võtab selle ülesande enda peale. Teatavasti Riigi Kinnisvara AS-il on väga palju vara, aga ka üsna suur kohustus riigieelarvesse tulu tuua. Kas te oskate öelda, missuguseid kulutusi, missuguses suurusjärgus Riigi Kinnisvara AS tegema peab ja kuidas see mõjutab tema võimekust täita talle pandud kohustusi riigikassat täita?”

Taavi Rõivas : “Mis puudutab Eesti omavalitsuste valmisolekut, siis ma usun, et tegelik pilt on tunduvalt parem kui mulje, mis on jäänud nendest konkreetsetest vastustest, mis on vastanud konkreetsetele küsimustele. Me tegelikult ei vaja omavalitsustelt ei kortereid, kui neil neid kortereid anda ei ole, ega ka raha, sest raha on selleks olemas nii riigieelarves kui ka Euroopa Liidu fondides. Me ei vaja ka väga suurt muud panust. Küll aga me vajame mõistmist, inimlikkust ja kaasa mõtlemist. Me teame, et Eesti on ühena Euroopa riikidest vastutusrikas partner, kes aitab nii palju, kui meie võimuses on. Ja selge on see, et tuleb leida ka neid omavalitsusi, kes mõistavad, kes näevad pagulastes ka võimalust. Eriti just nendes omavalitsustes, kus on väga palju kurbust olnud selle üle, et inimesed kolivad sealt ära, majad jäävad tühjaks, poel ei ole enam kliente. Ka seal tegelikult paari perekonna vastuvõtmise peale võiks vähemasti mõelda. Mis puudutab konkreetselt korterite leidmist, siis Sotsiaalministeerium sellega aktiivselt tegeleb, me kaalume väga erinevaid võimalusi. Omavalitsuste sotsiaalkorterid pole kaugeltki mitte ainukene võimalus, pigem me oleme arvestanud, et omavalitsustelt väga palju neid kortereid küsida ei ole, neid on omavalitsustel endilgi vaja. Küllap me tuleme oma jõududega toime.”

Mart Helme päris aru ministrite töödistsipliini kohta: “Austatud härra peaminister! Mainisite just äsja, et peaminister ei saa kuidagi jätta ilmumata Riigikogu istungile. Esmaspäeva õhtul ootas Riigikogu, tõsi küll, käputäis opositsioonisaadikuid üksnes, et meie ette tuleks arupärimistele vastama Jürgen Ligi. Keda ei tulnud, oli Jürgen Ligi. Kas teie poolt kindla käega juhitud koalitsioonis ja veel kindlama käega juhitud Reformierakonnas saabki nüüd nii olema, et ministrid otsustavad ise, millal, mis põhjustel ja missugustele küsimustele nad Riigikogu ees vastavad?”

Taavi Rõivas: “Loomulikult on iga valitsusliikme jaoks oluline, et kui on parlamendi istung, siis tuleb sellel osaleda. Mulle teadaolevalt oli esmaspäeval tegemist kommunikatsioonihäirega, sest väidetavalt muudeti arupärimistele vastamise järjekorda ja seetõttu tekkis olukord, kus üks ministritest ei saanud küllalt hilisel kellaajal vastama tulla. Mulle on öeldud ka, et Jürgen Ligi arupärimise esitajatega sel teemal vestles ja lepiti kokku, et vastatakse sellele arupärimisele hiljem. Kuna ma ei tea kõiki asjaolusid, siis ma lõplikku hinnangut sellele küsimusele anda ei saa. Küll aga ma saan öelda, et kõik parlamendiliikmete esitatud arupärimised peavad saama vastused ja kui parlament kutsub ministri enda ette, siis ministril ei ole valikut, kas tulla või mitte, minister alati tuleb!

Mart Helme küsis seepeale veelkord üle, kas peaminister vestleks sel teemal härra Ligiga ja paluks tal teinekord kommunikatsioonihäirete suhtes olla ettenägelikum?

Taavi Rõivas: “Kuivõrd teie parlamendisaadikuna olete selle teema tõstatanud – ma näen, et see teema on teile hinge läinud –, siis mul ei ole mitte midagi selle vastu, et Jürgen Ligiga sel teemal vestelda. Aga teades teda kui inimest, kes parlamenti väga oluliseks peab – kui inimest, kes on enamikest saalisistujatest, sh ka minust, kauem parlamendiliige olnud –, siis olen üpris kindel, et ta ei teinud kindlasti meelega midagi sellist, et parlamendi vastu kuidagi lugupidamatult suhtuda. Küllap oli tegemist just nimelt kommunikatsiooniprobleemiga ja ma usun, et selliseid asju on võimalik tulevikus töökorralduslikult vältida

Martin Helme: “Mind pisut hämmastab see suave-suhtumine, mis meil on sellesse küsimusse siin. Minu meelest ei ole lihtsalt vaja vestelda. Ma juhiks tähelepanu sellele, et seadus kohustab ministrit tulema vastama. See, et ta isegi ei ütle, et ta majast ära läheb, on minu meelest skandaalne. Me oleme ikkagi parlamentaarne riik ja parlament ei oota mitte ministri järgi, vaid minister istubki siin senikaua, kui tema kord kätte jõuab, ja tal ei saa olla midagi tähtsamat lihtsalt. Minu küsimus teile on see: kas te võiksite äkki härra ministri välja vahetada, kuna te ei juhi teisi parteisid, aga siiski oma parteid?

Taavi Rõivas : Ma mõistan seda, et teie huvi opositsionäärina on tekitada võimalikult palju segadust ja loota, et iga nädal oleks mõni ministrivahetus ja riigis võimalikult palju ebastabiilsust. Aga kui te nüüd ise järgi mõtlete, siis kindlasti ei oleks see Eesti huvides. Ma kordan, et minule teadaolevalt Jürgen Ligi informeeris sellest, et arupärimiste järjekorra muutuse tõttu ei ole tal võimalik Riigikogu ees esmaspäeval vastata, ja leppis ka kokku selle, et oleks võimalik sellele arupärimisele vastata järgmisel võimalusel. Nii et minu seisukoht on kindel: arupärimine peab saama vastatud. Kordan ka seda, et ministritel ei ole olulisemaid tööülesandeid kui parlamendi ees esinemine, kui parlament teda kutsub, välja arvatud mõned üksikud erandid, mis on meil ühiselt aktsepteeritud, sealhulgas näiteks Eesti riigi huvides olevad välislähetused.

Jaak Madison päris aru pagulaste arvu ootamatu suurendmaise kohta võrreldes paari kuu taguse ajaga. “Ma suunaksin tähelepanu sellele, et Euroopa Ülemkogul 25. ja 26. juunil jagati ümber 60 000 pagulast, millest Eesti osaks jäi 170–180 isikut kahe aasta jooksul. Viimase kava kohaselt, mis ilmus 9. septembril, soovitakse ümber jaotada 120 000 isikut. Teie valitsus, kus te olete ise liige, teie valitsuse juht kinnitas avalikus meedias, et Eesti ei vaidlusta antud kava ning nõustub täielikult pakutud hulga inimestega. Mul on kaks kiiret küsimust. Millest tuleneb Eesti võimekuse kasv 200 isikult 553-ni? Kui palju see läheb maksma Eestile, selline üle kahekordne võimekuse kasv, ning kes ja millal andis mandaadi Eesti valitsusele tõsta Eestis pagulaste vastuvõtu arvu 180-lt kuni 553-ni?”

Margus Tsahkna vastas: “Euroopa Komisjoni uues ettepanekus on väga mitmed konkreetsed punktid. Väga suur rõhk pannakse sellele, et võtta reaalselt kontrolli alla just nimelt massiline immigratsioon Euroopasse, võtta kontrolli alla piirid ja aidata oluliselt jõulisemalt ka reaalselt pagulasi nendes kriisikolletes. Eesti seisukoht, mis on väga oluline, mille üle alles praegu ju läbi räägitakse, on see, et liikmesriigid peavad jätkuvalt ise saama langetada pagulastega seotud otsuseid. See on kõige tähtsam vaidlus, mida täna peetakse Euroopas. Selle me oleme ka valitsuses selgelt kokku leppinud. Tänaseks ei ole lepitud kokku ühtegi konkreetset n-ö uute pagulaste laialijagamise numbrit. Mis on õiglane Euroopas, on see, et Eestit koheldakse õiglaselt ja võrdselt, mis tähendab seda, et võetakse arvesse Eesti suurust Euroopas, rahvaarvu, majanduse tootlikkust. See on kõige tähtsam. Ma tuletan teile meelde, et esimene ettepanek, mille tegi Euroopa Komisjon suvel Eestile, see number oli 1064 ehk siis pea kaheksa korda suurem, kui oleks olnud õiglane. Nii et täna ei ole sõlmitud ühtegi konkreetset kokkulepet selle üle, kui palju meile pagulasi lisandub. Aga väga tähtis vaidlus käib selle üle, et liikmesriigid ja Eesti puhul Eesti riik ise peab olema see, kes langetab otsuseid pagulaste teemal. See on ülimalt tähtis küsimus.”