EKRE fraktsiooni liige Jaak Madison andis fraktsiooni nimel siseministrile Hanno Pevkurile arupärimise teemal valitsuse poolt võetud kohustustest rändekriisi lahendamisel.

Seoses aina eskaleeruva immigratsiooni ja põgenikekriisiga on Eesti andnud lubadusi võtta põgenikke vastu suuremas mahus, kui seda lubati 25.–26. juunil 2015 toimunud Euroopa Ülemkogul. Algselt oli Eesti valitsuse seisukoht, mida toetas ka Euroopa Liidu asjade komisjon, et Eesti võtab pagulasi vastu vaid vabatahtlikult ning arvestades meie võimekust. Kuid 24. septembril s.a toimunud Euroopa Liidu erakorralisel justiits- ja siseküsimuste nõukogul jagati 28 Euroopa Liidu liikmesriigi vahel veel 120 000 isikut läbi kvalifitseeritud häälteenamuse, mida erinevalt mitmetest teistest Euroopa riikidest toetas ka Eesti ehk siseminister hääletas põgenikekvootide poolt, minnes vastuollu Riigikogu mandaadiga, mille kohaselt Eesti peab eelistama vabatahtlikku üksteise abistamist. 26. juunil 2015 kinnitas härra Pevkur, et Eesti on vabatahtlikkuse alusel valmis võtma 84–156 põgenikku, mis vastab Eesti suurusele ja võimekusele. Seoses sellega palume teil vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 139 vastata järgnevatele küsimustele. Miks hääletas Eesti erakorralisel justiits- ja siseküsimuste nõukogul 22. septembril Euroopa Komisjoni esitatud kava poolt jagamaks 120 000 isikut Euroopa Liidu liikmeriikide vahel erinevalt Ungarist, Tšehhist, Slovakkiast ja Rumeeniast? Kuidas on Eesti seadusandlusega kooskõlas põgenikekvootide rakendamine kvalitseeritud häälteenamusega? Kui suur on Eesti võimekus võtta vastu põgenikke kahe aasta jooksul? Milliseid sanktsioone saab Euroopa Komisjon rakendada juhul, kui Eesti ei täida meile pandud kohustust võtta vastu põgenikke lubatud määral? Ning viimaseks, millises valdkondades on Eesti veel suveräänne riik, kus me ei ole kohustatud järgima Euroopa Liidust tulenevaid kvoote, direktiive või määrusi?

Tagasiside