Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Euroopa Liidu poliitika, selle tulevik ühtse liiduna ja teiste liikmesriikide arengud mõjutavad meid kõiki enam, kui me tavaliselt arvata oskame. Me oleme olnud liikmesriik juba üksteist ja pool aastat ning antud pea poole inimpõlvkonna jooksul on toimunud drastilisi muutusi nii Euroopa Liidus kui maailmas tervikuna. Me liitusime 2003 tuginedes rahva mandaadile ja soovile, unistustele vaatega helgesse tulevikku. Üleval oli lootus, et olles liikmesriik ühtses rahvusriikide peres, saame jõuda järgi vanadele liikmesriikidele ja olla peagi võrdväärne partner ja liitlane.

Paraku on olukord võrreldes aastaga 2003 tundmatuseni muutunud. Euroopa Liit, mis algsetes eesmärkides täitis üllast ja head eesmärki, on muutunud stagneerunud ja bürokraatiast elatuvaks vanuriks, kes püüab koos hoida ühtsele kontrollile allutatuna 28 erinäolist riiki, kel kõigil on õigustatult omad eesmärgid..

Tänaseks päevaks on esile kerkinud Euroopa Liidu jaoks eksistentsiaalsed küsimused, mis määravad selle tuleviku. Ka suurimad optimistid on pidanud tunnistama, et euroalakriis on määranud ühtse rahaliidu hukule ja 86 miljardit eurot maksma minev 3 aastane abiperiood Kreekale on vaid agoonia pikendamine ja lõputu õuduse kestmine. Maisi ei saa külvata Rovaniemist Lissabonini. Ühtsete fiskaalpoliitika reeglite rakendamine niivõrd erinäolistele ja juba ajalooliselt ning kultuuriliselt erinevatele riikidele saab lõppeda vaid krahhiga

Selles tõigas peitubki karm reaalsus, et de facto me ei räägi Eesti Vabariigist kui sõltumatust ja suveräänsest rahvusriigist, mida me põhiseadusele tuginedes peame kaitsma. Seega on keegi rikkunud põhiseadust ning andnud suveräänsele riigile omaseid valdkondi otsustamiseks Euroopa Komisjonile. Põhiseaduse rikkumine on aga võrdeline riigireetmisega ja kuulub vastutusele võtmisele. Kuidas lahti mõtestada fakti, et Euroopa Komisjon saab ja kasutab õigust rakendada sunniviisilisi kvoote, nende täitmata jätmist aga karistab. Selles valguses on ka mõistetav Suurbritannia otsus korraldada referendum Euroopa Liitu kuuluvuse üle, sest see on iga suveräänse riigi õigus ja isegi kohustus, kui liitriigistumist tingivad otsused ületavad senise mandaadi.

Kui Euroopa Liit ei võta suunda tagasi riikide liidu poole ega hülga oma plaani liitriigist, on kindlasti tulemas veel teisigi riike, kes ei soovi selles varem või hiljem hukule määratud föderaalprojektis osaleda. Sellest johtuvalt toetan Konservatiivse Rahvaerakonna nimel senise suuna jätkumisel uue referendumi korraldamist, et täita põhiseaduslikku kohustust kaitsmaks Eesti suveräänsust ja sõltumatust.

Tagasiside