Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Kolmapäevases infotunnis päris EKRE aru Eestisse saabuvate migrantide ja pagulaste teemadel, millele vastas peaminister Rõivast asendanud sotsiaal- ja tervishoiuminister Jevgeni Ossinovski.

Fraktsiooni liige Jaak Madison tundis huvi, et kui eile käis Eesti siseminister Pevkur Brüsselis välja veksli, et Eesti võtab vastu 550 immigranti, siis on vastuvõetavate arv suurenenud kahe kuu jooksul 150-st 550-ni. Teatavasti koosneb koalitsioon kolmest väga erinäolisest erakonnast, kellel on kõigil väga erinev maailmavaade ja ideoloogia. “Seega, ma usun, kõiki – nii meid siin saalis kui ka teie valijaid – huvitaks, kui pingelised on olnud arutelud valitsuses sees, mis puudutab immigrantide vastuvõttu. Kui palju oleks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nõusolek vastu võtmiseks, arvestades seda, et nende ülalpidamine läheb maksma Eesti maksumaksja raha ning Eestis on 40 000 last, kes tühja kõhuga magama lähevad?

Jevgeni Ossinovski vastas, et kõik kolm valitsuses olevat erakonda võivad teatud küsimustes olla maailmavaateliselt erinevatel positsioonidel, kuid jagavad seisukohta, et Eesti peab kuuluma ÜRO-sse ja Euroopa Liitu. Ossinovski arust on tugev Euroopa Liit Eestile kasulik. Selles kontekstis tuleb tema arust käsitleda ka pagulasküsimust. “Pagulased ei ole tavapärases mõistes immigrandid, inimesed, kes lihtsalt lähevad kuskile teise riiki paremat elu otsima, need on inimesed, kes on rahvusvahelistes konventsioonides, millega Eesti on liitunud, siis nende konventsioonide järgi inimesed, keda kodumaal ähvardab surm, tagakiusamine, muud repressioonid. Kelle elu on ohus. Selles kontekstis, ma usun, et valitsuses ei ole ühtegi inimest ja ma tegelikult arvan, et ka siin Riigikogus ei ole ühtegi inimest, kes ütleksid nendele, kes on jõudnud Euroopa piiridele ja keda ähvardab kodumaal surm, et minge tagasi surema.”

Jaak Madison küsis seepeale, et praegu Euroopasse tulnud ei ole siiski olnud teps mitte kõik sõjapõgenikud, vaid nendest väga suur osa on lihtlabased immigrandid, pagulaspõgenikud, kes tulevad siia lihtsalt unistusest jõuda heasse ühiskonda. “Need on faktid, vaatame seda kas või Ungaris. Teine asi, et tunduvalt soodsam ja kuluefektiivsem on alati aidata inimesi, kes on tõesti sõjapõgenikud, nende naaberriikides, näiteks Jordaanias, kus me ka ise viibisime. Ligikaudu kümme korda odavam inimesi aidata seal, kus on sama keelekultuur, puudub igasugune vajadus õpetada keelt, kohandada neid teise kultuuriga ja kus neil on võimalus pöörduda peagi tagasi, kui kriis laheneb. Siin ma tulengi tagasi. Ma olen nõus sellega, et me peame aitama inimesi, kes tõesti vajavad abi, me oleme kõik sellel seisukohal, kuid küsimus on printsiibis, keda me aitame ja kui palju me aitame. Härra Tsahknalt me otsest vastust ei saanud, kui palju on Eestil võimekust vastu võtta maksimaalselt. See arv on kasvanud kahe kuuga üle kolme korra. Äkki teil on rohkem selgroogu ja oskate meile öelda, kui suur on Eesti võimekus võtta vastu tõelisi põgenikke kahe aasta jooksul, mis on maksimumpiir?”

Selle vastuseks ütles Jevgeni Ossinovski, et Eesti võtab vastu inimesi, kes saavad rahvusvahelise kaitse ehk pagulasstaatuse: “Tänase seisuga on Euroopa Liidus solidaarselt ühiselt otsustatud, et neid inimesi jagatakse laiali teatud mehhanismi kohaselt. Eesti on teatud hulga nende inimeste vastuvõtmise poolt olnud ja on valmis nende inimeste integreerimisega ja ühiskonda sulandamisega  tegelema. Ma arvan, et see otsus on mõistlik. Tõepoolest, teil on õigus, et mitte kõik inimesed, kes teistest riikidest Euroopasse jõuavad, ei ole tegelikult pagulased ehk nad ei kvalifitseeru nende konventsioonide alusel pagulasstaatusele. On neid, kes tõepoolest tahavadki lihtsalt paremale elujärjele saada ja kellel kodumaal suuri põhimõttelisi probleeme ei ole. Selles kontekstis on EL ja ka Eesti aktiivselt tegelnud sellega, et tugevadada EL-i liikmesiikide, laiemalt EL-i  võimekust pagulaste või sisserändajate menetlemisel, selleks et tuvastada need juhtumid, kus inimesed sellele staatusele ei vasta, ja nad siis ka tagasi saata. Nõnda on Eestis see praktika toiminud ju mitu aastat või väga pikki aastaid, kus väga suure hulga puhul nendest, kes varjupaigataotluse esitavad, leitakse, et see ei ole põhjendatud, ja nad saadetakse riigist välja. Eesti on panustanud aktiivselt ka sellesse, et tugevdada Euroopa piirivalveagentuuri Frontexit ja kindlasti tegelnud ka humanitaarkriisi lahendamisega lähteriigis, näiteks humanitaarabi andmisega Lähis-Ida riikides.”

Tagasiside