Riigikogu
Jäta navigatsioon vahele

Riigikogu

Esmaspäeval 19.oktoobril tuli riigikogu täiskogul vastamisele rea KE saadikute arupärimine kaitseminister Hannes Hansole vihakõne teemadel. See puudutas Kaitseliidu avalike suhete töötajate (Hannes Võrno, Urmas Reitelmann) mõningaid väljaütlemisi sotsiaalmeedias.

Küsijad soovisid teada järgmist – kuidas on reguleeritud Kaitseministeeriumi haldusalas avalike suhete valdkonnas töötavate isikute isikliku arvamuse avaldamine? Kas kaitseministri hinnangul on selline avaliku viha õhutamine lubatud, kui isik teeb seda väljaspool tööaega? Milline mõju on sellisel vihakõnel Eesti julgeolekule? Kuidas suhtuvad NATO ja meie koostööparnerid EL-is sellistesse avaldustesse? 

Hannes Hanso vastas järgmist: “Kaitseministeeriumi valitsemisalas töötavad inimesed on, nagu kõik teised inimesed Eesti Vabariigis, vabad oma arvamust avaldama, pidades sealjuures kinni sündsuse ja hea maitse tavadest. Eriti oma arvamuse esitamine segamini ropuste, solvangute või mingi osa meie ühiskonna alandamisega ei ole vastuvõetav. Kindlasti ei ole ka vastuvõetav sildistamine rahvuse või nahavärvi või sättumuste alusel. Ja põhiseadusega garanteeritud sõnavabadus ei anna mitte mingil juhul õigust mitte kellelegi, olgu nad Kaitseväes või kusagil mujal siin ühiskonnas õigust, levitada vihakõnet.” Samas ei leidnud Hanso, et nimetatud väljaütlemised oleks oluliselt nõrgendanud Eesti liitlassuhteid või kaitsevõimet.

EKRE frakstiooni saadikud Mart Helme ja Jaak Madison uurisid seepeale kaitseministri käest, mis asi on vihakõne?

Hanso ei osanud sellele vastata: “Kui ma mõtlen sellise väljendi peale nagu “vihakõne”, siis nagu ma ütlesin, ma täpset definitsiooni siit puldist anda ei suuda. Seadusandlikku poolt ma ei oska nii täpselt kommenteerida, see on Justiitsministeeriumi valdkond ja ma arvan ka õiguskantsleri pärusmaa. Mulle teadaolevalt on see üks arutluse objekt, kuidas need asjad defineerida ning millised sanktsioonid, kui üldse, võiksid sellele järgneda.”

Mart Helme võttis konservatiivide seisukoha antud küsimuse kokku järgmiselt: “Reitelmanni postitus ei olnud mingisugune poliitiline steitment. Reitelmanni postitus oli kahe inimese vaheline postitus, mis teise poole tõttu lekkis avalikkusesse. See polnud mõeldud avalikkusele. Ja sellest ka kogu see suur lärm. Mõtleme natukene privaatsete kõneluste peale ja mõtleme selle peale, kas need on mõeldud ühiskonnas viha tekitamiseks või on nad eksikombel sattunud olukorda, kus neid kuritarvitatakse. Ma tahan öelda kõikidele siin saalis viibijatele: inimesed, tuleme mõistusele! Lõpetame selle nõiajahi õhkkonna! Lõpetame selle õudse nõiajahi õhkkonna, mis Eestis – ja mitte ainult Eestis, vaid Euroopas tervikuna – on puhkenud. On ainult õiged seisukohad ja valed seisukohad. Need, kes ei ole meie poolt, on meie vastu. See arupärimine on ühiskonna lõhestamine. Ja sellele arupärimisele sellisel viisil vastamine, nagu minister vastas, on samuti ühiskonna lõhestamine. See on vastasseisu tekitamine ja süvendamine. Ma näen praegu meie ühiskonnas seda, mida ma arvasin, et ma olen unustanud – seda, kuidas teatud inimesi kardeti, sest need inimesed olid pealekaebajad, nende inimeste puhul oli teada, et nende inimeste käed on määritud küüditamistega, et nad on KGB koputajad. Ma näen, kuidas meie hulgas praegu ja siin saalis niisamuti liiguvad niisugused inimesed, kes on valmis küüditama, peale kaebama, kes on valmis kirjutama hukkamõistvaid artikleid. See on kohutav! Ja siis öeldakse meile ministri suu läbi, et me oleme demokraatlikus ühiskonnas. Ei ole, enam ei ole. Muide, te aitate sellele kaasa, et me enam ei ole demokraatlikus ühiskonnas”

Tagasiside