Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liige ja pikaajaline koolijuht Märt Sults rõhutas, et kuigi koolid on ajast aega olnud kogukonna keskuseks ning garandiks, et kogukond püsib koos, siis tänase peene sõnapaari „koolivõrgu korrastamine“ taga peitub lihtlabane „koolide sulgemine“.

“Praeguseks on toimunud paljude koolide sundliitmised, kuid tulemusanalüüsi pole tehtud. Kokkuhoiust ei saa esialgu paraku rääkida, sest pärast liitumisi tekivad suures mahus ettenägematuid lisakulutusi.  Mina, pikaajalise munitsipaalgümnaasiumi direktorina, ei pea õigeks koolide sulgemist tabelarvutusliku meetodiga,” ütles Sults, “täna meil analüüse koolide liitmiseks ja kinni panemiseks ei ole, on tabelarvutused, kuid inimtegevust ja immateriaalseid faktoreid ei saa mõõta vee- ja küttearvetega. Demograafilisi faktoreid pole samuti arvestatud – kuigi see on lihtne, sest lapse sünnist kooliminekuni kulub ju aega — nii meenutab koolide sulgemise riiklik strateegia hetkel “pimedas toas musta kassi otsimist.”

Sults rõhutas, et tekkivad kogukonnakoolid väikestes kohtades on vastukaaluks riigipoolsele hoolimatusele. “Need on vastuseks viimase aja valitsuste soovile, et inimesed jätaksid oma kodu maha, ja koliksid kuhugi tõmbekeskusesse elama. Midagi peab ju tegema, mõistetav. Nii on arutelu Eesti hariduse tulevikust suunatud vaidlusse „kas riik peaks rahastama erakoole“. Tänase haridusdebati keskmes ei tohiks olla erakool. Tänase haridusdebati keskmeks peaks olema see, kuidas avalikud koolid töötavad koostöös kogukonnaga, ja kuidas nad oleks võimalikult vabad pedagoogilisi meetodeid kasutama. Kui laps ei saa piisavalt head haridust, siis ei peaks vanemad oma rahakotti kergendama. Kui laps ei saa piisavalt head haridust, siis tuleb minna haridusministri ukse taha ja ütelda – me vajame head kooli. Me kõik maksame makse. Me peame selle eest vastu saama teenust, mitte laskma raha niisama valitsuse avantüürlikes projektides ära põletada.”

“Koolid tekkisid omal ajal vajaduspõhiselt: kus olid lapsed sinna tekkisid ka koolid, vastavalt kas algkool, põhikool või gümnaasium. Rahastamine oli ka vajaduspõhine ja iga kool kaitses oma erisust, oma õpetamisviisi spetsiifikast lähtuvalt loodud programmi ning selle õnnestumisel sai kool rahastuse. Selle alusel loodi klassikomplektide arv ja õpetamisviisid, mida kõike rahastas riik,” rääkis Märt Sults, “praegu, juba pikemat aega, ei ole enam koolidel eelarvet vaid on “ülevaltpoolt” antud kontrollnumber, mille raames peab kool suutma end ära majandada. See kontrollnumber on aga erinevalt eelmisest süsteemist loodud täiesti tehniliselt. See on koolidest viinud minema logopeedid, see on koolidelt võtnud võimaluse paindlikult vastata õpilaste erinevale andekusele. Suurepärane on plaan, et erivajadustega ja eriliselt andekad inimesed peavad kõik koos tavaliste keskmikega koos õppima. Ühiskonnas oleme ju kõik koos. Aga selleks, et see toimiks, vajavad kõik koolid lisaressursse tugitöötajate näol. Need tugitöötajad aga sõltuvad konkreetsest lapsest. Need ongi erinevad. Neid ei saa ruutmeetrite alusel välja arvutada.”

Märt Sults rõhutas, et koolide sundsulgemine on suisa kuritegelik ning strateegiline julgeolekuoht. “Esiteks: kui kooli juhtkond suudab oma kooli tegevust korraldada etteantud kontrollnumbri raames, täites täies mahus Põhikooli- ja Gümnaasiumiseadust pole õige korraldada koolide sundsulgemisi ja -liitmisi ning haridustoimingute koondamist „tõmbekeskustesse“. Kui vallainimesed tahavad kooli, siis ei tohi neid suruda erasektorisse, sest hariduse tagamine on meie põhiseaduslik ülesanne. Teiseks: avalikele koolidele tuleb tagasi anda nende tegelik iseseisvus valida õpetamismeetodeid ja koole tuleb rahastada vastavalt nende vajadustele.”

“Koolide rahastamine peab lähtuma pedagoogilisest plaanist pakkuda võimalikult head haridust, mitte sellest, milline kinnisvara juba on soetatud,” rõhutas Märt Sults.