Eesti 200 parlamendisaadik Kalev Stoicescu ütles täna pärast välisminister Margus Tsahkna poliitilist avaldust seoses välispoliitilise olukorraga peetud kõnes, et Venemaa peab Ukraina hävitamise eest maksma.

„Me oleme andnud valitsusele täie voli Venemaad vastutusele võtta, mida tuleb teha iseseisvalt ja kollektiivselt. Mitte lääs ei hävita Ukrainat, vaid Venemaa ning tema peab selle eest maksma,“ ütles Stoicescu Riigikogu kõnetoolist.

Tema sõnul leiab poliitilise tahte korral õigusliku viisi, kuidas sundida Venemaad vastutama.

„Sõjakuritegude sooritamise ja agressiooni eest vastutavad isikud, lihtsõduritest Putinini välja, peavad saama süüdistusi ja karistusi Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu ja rahvusvahelise eritribunali poolt, mille loomise eest peame seisma,“ sõnas Stoicescu.

Ta rõhutas kõnes ka Ukraina jätkuva toetamise tähtsust, ning seda, et Venemaa igakülgne nõrgestamine ja vastutusele võtmine on Eesti välispoliitika peamise telje harud.

„Me ei täida neid eesmärke üksi, vaid liitlaste ja partneritega koos, keda on maailmas vähemalt 50 riiki. Me oleme andnud Ukrainale, arvestades oma rahva ja majanduse suurust, palju rohkem, kui paljud teised, kuid see on meie huvides – niimoodi me anname oma mõtte- ja tegevuskaalastele eeskuju ning julgustame neid rohkem panustama Ukraina kaitsesse,“ lausus Stoicescu.

Tema hinnangul ei lõpe Ukraina sõda viigiga ning Ukraina ja kogu demokraatlik maailm, ei saa lubada endale kaotust, näiteks tunnustades mistahes Ukraina territooriumi osa kuulumist Venemaale.

„Venemaa peab sõjast väljuma kaotajana ja vastutajana,“ ütles Kalev Stoicescu.

Lisatud Kalev Stoicescu tänase kõne täistekst.

Lugupeetud istungi juhataja,
Head kolleegid ja külalised,

Välisminister Margus Tsahkna esitas välisministeeriumi ja kogu valitsuse välispoliitika aluseid, arvestades väljakujunenud julgeolekuolukorra tõsidust ja selle perspektiive, mis kahjuks ei luba positiivseid arenguid idasuunalt.

Erakonna Eesti 200 fraktsiooni nimel soovin pöörata teie tähelepanu mõnele olulisele aspektile.

Esiteks, „erakondadeülene koosmeel“, mis peegeldab kogu meie rahva ühtsust, on eluliselt tähtis, eriti kriitilistel aegadel. Me räägime Eesti iseseisva ja demokraatliku riigi püsimajäämisest. Nii oli see enam kui 30 aastat tagasi, kui me taastasime on riikliku iseseisvuse ja nii on see ka praegu ja ettenähtavas tulevikus.

Me ei oleks saavutanud eksistentsiaalseid eesmärke – eeskätt Vene vägede väljaviimine Eesti territooriumilt ning Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus – kui sisepoliitiline maastik oleks olnud nii lõhestunud ja sisepoliitiline võitlus oleks olnud nii terav, nagu ta on kahjuks praegu.

Toona, 1990. aastate alguses, rahvaste vanglas nimega Nõukogude Liit, ei puhkenud verine kodusõda, nagu see toimus endises Jugoslaavias. See andis meile võimaluse ellu jääda, vabaks saada ja oma tulevikku kindlustada. Kuid see, mis jäi toona õnneks ära, toimub nüüd Ukrainas. See on Vene impeeriumi agoonia. See on ülimalt agressiivsete impeeriumimeelsete putinistide jõhker kallaletung kõige selle vastu, mis on meie jaoks elu mõte. Vabadus ja iseolemine, demokraatia.

Head kuulajad,

Teiseks, on äraütlemata selge, et Ukraina toetamine, nii kaua kui tarvis, ning Venemaa igakülgne nõrgestamine ja vastutusele võtmine on Eesti välispoliitika peamise telje harud.

Me ei täida neid eesmärke üksi, vaid liitlaste ja partneritega koos, keda on maailmas vähemalt 50 riiki. Me oleme andnud Ukrainale, arvestades oma rahva ja majanduse suurust, palju rohkem, kui paljud teised, kuid see on meie huvides – niimoodi me anname oma mõtte- ja tegevuskaalastele eeskuju ning julgustame neid rohkem panustama Ukraina kaitsesse. Meie kõigi tulevikku.

Me ei tea millal ja kuidas see sõda kunagi lõpeb, kuid me teame peamist kaalutlust. See sõda ei lõpe viigiga ning Ukraina ja kogu demokraatlik maailm, ei saa lubada endale kaotust, näiteks tunnustades mistahes Ukraina territooriumi osa kuulumist Venemaale. Venemaa peab sõjast väljuma kaotajana ja vastutajana.

Me ei tohi väsida kordamast oma liitlastele neid kaalutlusi, mis tunduvad küll ilmselged, kuid vahel kipuvad tahaplaanile jääma, kui tekkivad paraku põhjendamatud lootused õiglase ja püsiva lahenduse leidmise võimalikkusest läbirääkimiste kaudu Putini Venemaaga.

Me oleme andnud valitsusele täie voli Venemaad vastutusele võtta, mida tuleb teha iseseisvalt ja kollektiivselt. Välisministeerium tegeleb aktiivselt nende küsimustega. Mitte lääs ei hävita Ukrainat, vaid Venemaa ning tema peab selle eest maksma. Kui on poliitilist tahet, siis leiab igal juhul õigusliku viisi, kuidas sundida Venemaad vastutama. Sõjakuritegude sooritamise ja agressiooni eest vastutavad isikud, lihtsõduritest Putinini välja, peavad saama süüdistusi ja karistusi Haagi rahvusvahelise kriminaalkohtu ja rahvusvahelise eritribunali poolt, mille loomise eest peame seisma. Lõpuni.

Austatud kolleegid,

Oleme samuti Venemaa vastu suunatud sanktsioonide karmistamise poolt. Kõige olulisem on see, et me astume vajalikke samme liitlastega, eriti naaberriikidega koos. On ju selge, et Venemaa ei lõpeta agressioonisõda, kuniks tal on veel majanduslikku jõudu seda jätkata. Mürske, tanke, rakette ja sõjalennukeid toota.

Samuti on sulaselge, et igasugune äritegevus Venemaaga, olgu mitte keelatud, on praegustes oludes sügavalt ebamoraalne. Ja see on üha ebamoraalsem iga päeva möödudes, nii kaua kui see tragöödia ja Ukraina rahva kannatused jätkuvad.

Võtkem Venemaaga mistahes majandustegevuse lõpetamise tõsiselt ja püüdkem liitlaseid, eriti oma naabreid veenda, et muud moodi me ei saa Venemaad sundida sõda lõpetama, kui läbi majandusliku isoleerimise ja kurnamise. Läänemaailmal tervikuna on piisavalt hoobasid ka kolmandate riikide mõjutamiseks, kes kipuvad Venemaad toetama.

Lõpetuseks, tuleval aastal möödub 20 aastat Eesti ühinemisest Euroopa Liidu ja NATO-ga. Ukraina sõda teeb meile ja paljudele teistele puust ja punaseks ette, mis on liikmelisuse väärtus nendes kahes organisatsioonis, mis moodustavad demokraatliku maailma selgroo. Hinnakem oma staatust, hoidkem oma liitlasi ja liitlassuhteid ning kasutagem oma võimalusi.

Tänan.