Marina Kaljuranna otsus kandideerida kõneleb sellest, et rahulolematus Reformierakonnaga on Reformierakonna sees võtnud senisest palju jõulisema kuju. Tegelikult on see juba pikemat aega olemas olnud, kuid seni on Riigikogu liikmed valitsuse ja Reformierakonna kontori survele alati järele andnud, kommenteeris Vabaerakonna esimees Andres Herkel Marina Kaljuranna otsust presidendiks kandideerida. “Omaette küsimus on see, kui mõistlikuks saab pidada välisministri tagasiastumist keset Eesti mandaati Euroopa Nõukogu eesistujana.”

„Kummaline on seejuures, et seni pole Marina Kaljurand selgelt distantseerunud Reformierakonna ühestki baasrumalusest. Ta pole kritiseerinud mullu juunis vastu võetud kurikuulsat kobarseadust, pole vastu astunud administratsioonipartei domineerimisele riigiettevõtete nõukogudes,“ märkis Herkel. Vabaerakond kohtus Kaljuranna kui võimaliku presidendikandidaadiga juba aprilli lõpus, kuid ei saanud siis vastuseid näiteks erakondade rahastamise või nn kahe tooli seaduse küsimuses.

„Kui Marina Kaljurand kavatseb nüüd valitud teel lõpuni minna, peab ta sõltumatu kandidaadina Reformierakonna vigadest selgelt distantseeruma. Ta ei saa olla ühekorraga Reformierakonna kandidaat ja Reformierakonna vastaskandidaat. Meie jaoks on keskne küsimus, kumb ta tegelikult on,” ütles Herkel. “Samuti peaksid tema toetajad Reformierakonna sees selgeks tegema, et nad on väga paljude Reformierakonna vigadega väga kaua kaasa loksunud. Selja sirgu löömine poliitikas ei pea tähendama ühe ikooni kummardamist, vaid valmisolekut sekkuda kõigis küsimustes ja tehtud vigu parandada.“

„Vabaerakonna meelest on Eesti poliitika suurim väljakutse parlamentaarse demokraatia taastamine. Seda nii Riigikogu vabastamisel kummitempli staatusest kui ka kohalike volikogude äratamisel uuele elule,” ütles Vabaerakonna esimees.

Lisainfo:
Andres Ammas
Vabaerakonna saadikurühma aseesimees
5056318
[email protected]