Riigikogu liige Monika Haukanõmm peab oluliseks, et erivajadusega sportlaste ja eriti nende treenerite medaliraha tiitlivõistlustel eduka esinemise eest peab olema teiste sportlastega samaväärne. Et sportlaste tunnustamine on Eesti Olümpiakomitee ülesanne, siis on vajalik teema ka olümpiakomitee presidendivalmiste ajal tähelepanu all hoida ja debatti sisse tuua.

Kui erivajadusega sportlane saavutab olümpiamängudel, maailma- või ka Euroopa meistrivõistlustel medali, siis kahjuks on toetus, mida makstakse erivajadustega sportlasele ja tema treenerile kordi väiksem kui teistel sportlastel. Kui sportlaste puhul on see osati mõistetav, nõustub sotsiaalkomisjoni aseesimees Haukanõmm, siis kas treeneri töö on ka vähemväärtuslik, pigem vastupidi. „Miks riik väärtustab erivajadustega inimeste sporditulemusi ebavõrdselt, samas kui pingutus parima tulemuse nimel võib olla kordades suurem“ küsis Haukanõmm.

Monika Haukanõmm küsis 16. märtsil Riigikogu infotunnis kultuuriministrilt erivajadustega inimeste spordi kohta. Spordipoliitika kujundamine on Kultuuriministeeriumi spordiosakonna ülesanne, samas erivajadustega inimeste spordiga tegeleb Sotsiaalministeeriumi hoolekandeosakond, kus puudub spordispetsiifiline teadmine. Sellega annab riik selge sõnumi, et erivajadustega inimeste sport pole just kui “päris” sport ja treenerite töö “päris” töö. “Eesti spordipoliitika alusdokument aastani 2030 ei ole toodud nägemust, kuhu me soovime suundume erivajadustega inimeste spordis.“ Haukanõmm esitas küsimuse, kas kultuuriminister peab mõistlikuks, et spordiga tegeleb kaks ministeeriumi, rahastatakse kahest allikast ja tegelikult erivajadustega inimeste spordi edendamine on vaeslapse osas. Erivajadusega sportlastel on kordades suuremad kulud – vaja on puudespetsiifikast tulenevalt eri-spordivahendeid, ligipääsetavad keskkonda, treenerite eriteadmisi, eritransporti, isiklikke abistajaid jne.

Kultuuriminister Saar tõdes, et spordipoliitika alusdokument ütleb, et spordi korraldamisel pakutakse tegevusi, mis on kõigile avatud ja atraktiivsed, olenemata inimeste sotsiaalsest taustast, vanusest, soost, rahvusest ning kehalisest ja vaimsest võimekusest. Samas tõdes ta, et suur osa tööst on nn välja delegeeritud alaliitudele. Eesti Olümpiakomitee, kui katusorganisatsioon, on võtnud väga suure osa kogu spordipoliitika kujundamise vastutusest, seega on vajalik tuua avalikku debatti ka erivajadustega inimeste spordi teema, sest siiani ei nähta seda kui iseenesest mõistetavat.

Lisainfo:
Monika Haukanõmm
56966326
Monika.haukanõ[email protected]